Foto: Tõnu Tormis
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Austraalia Kammerorkester dirigent Richard Tognetti juhatusel andsid Austraalia turnee raames 3. veebruaril kontserdi Sydney Ooperimajas kavaga “Arvo Pärt & JS Bach”.
Kuna ühistransport meid Arvo Pärdi ja J. S. Bachi kontserdi eelsel pärastlõunal ootamatult alt vedas, jõudsime Sydney ooperiteatrisse hilinemisega. Tormasime kolmekümnekraadises kuumuses ooperimaja suurtest treppidest üles kontserdisaali, et enne uste sulgumist oma kohad leida. Kuigi me südamed veel kloppisid ja meeled olid ärevil, siis juba esimesed taktid Pärdi Da Pacem Domine’st kinnitasid, et meid oli endasse haaramas hoopis teine maailm võrreldes selle närvilise ja palava kohaga, kust olime tulnud. Teadsime, et meid ootab ees Eesti Filharmoonia Kammerkoori meisterlik vokaalesitus, kes on üle ilma tuntust kogunud mitmekordsed Grammy laureaadid. Kogu esinemise ajal kasutasid nad iPade Eesti idufirma arendatud Scoremusic.me diginooditarkvaraga, mis paigutab nad kindlasti moodsa kõrgtehnoloogilise koorimuusika esirinda. Teadsime ka, et maailmas enim esitatud nüüdisaegse helilooja Arvo Pärdi muusikat on kirjeldatud kui palvuslik ja mediteeriv, ent miski polnud meid ette valmistanud kogemuseks, mille saime enneolematust sünergiast tulvil esitusest, mis tõi muusikasse võimsa rahutunde.
Sõnum, mille tunnustatud Austraalia Kammerorkestri dirigendi Richard Tognetti ülestõstetud käed muusikapalade vahel publikule edasi andsid, oli selge – teosed pidid kuulajateni jõudma vahepausideta. Meieni toodi kahe suure helilooja, keda lahutab kolm aastasadat, ühtepõimitud looming. Kui esitamisele tuli muusikastiililt erinev J. S Bachi Komm Jesu Komm BWV229, mille lauglevad meloodiad koori ja orkestri esituses iga hetke meeliülendavate helidega täitsid, mõistsime, et see, kuidas kontsert oli kavandatud, annab meile tohutult mõtlemisainet.
Kontsert jätkus Pärdi orkestrile seatud teosega Summa. Summa on hingestatud ja lummav ja tekitab näiliselt tunde lihtsusest, ent toob rahutunde südamesse. Seejärel täitsid saali Bachi Singet den Herrn ein neues Lied, BWV22 motetid, mis orkestri ja kõlavate häälte esituses kulmineerus energiliseks ja rõõmsaks ülistuslauluks. Kontrast oli tuntav ja meeliköitev. Aplaus, mis pärast esimest vaatust lõppeda ei tahtnud, tundus vaid loomuliku reaktsioonina sellele energiale. Vaheaeg tõi meid järsult tagasi igapäeva maailma, kus saime mõnusalt ooperimaja fujaees sõpradega vesteldes aega veeta, taustal elust kihav Sydney sadam.
Eesti iseseisvuse eest võitlemise ajalugu on Eestist väljarännanute seas valusalt meeles ning keskkond, kust pärineb Pärdi varajane looming, on meie elusid suuresti mõjutanud. Väljarännanud eestlaste jaoks on eriline väärtus Pärdi julguses luua muusikat, mis sageli põhines õigeusklikel palvetekstidel, ja seda julgust ei pruugi kõik osata nii kõrgelt hinnata. Ent Pärdi teise vaatuse minimalistliku stiiliga avalugu Kollaaž teemal B-A-C-H: Toccata, mille lihtne lauglev meloodia oli põimitud Bachi muusika selgelt äratuntava rütmiga, näis loovat silla nende kahe maailma vahele ja andis võimaluse meil kõigil saada osa Pärdi elamusest. Lühikese vaikushetke lõpetasid kaks Bachi motetti, mille meloodiad tekitasid jällegi rõõmutunde, ehkki muusikatekst rääkis surmast. Uuesti täitus iga hetk meeliülendavate ja majesteetlike helidega. Nende Pärdi ja Bachi teoste vastandus panid meid sügavamalt mõtlema ajatu seose peale, mis on kannatuste ja üleva tunnetamise vahel.
In Paradisum, mille autoriks on Ukrainas sündinud Eesti helilooja Galina Grigorjeva, jätkas pühaliku muusika ja surnute austamise teemat. Selgelt tuntav pingestatus muusikas andis taandudes teed tundele, mida võib kirjeldada kui spirituaalset kojujõudmist, paradiisi. Järgmise vaikusehetke katkestas Peter Sculthorpe´i teos Djilile. Tema teoses oli laulu spirituaalse jõu teema toodud Austraalia konteksti, kuna helilooja oli selle spetsiaalselt Austraalia Kammerorkestrile seadnud, teos ise oli aga insipiratsiooni saanud Arnhemi pärismaalaste laulust. Teos manas meie silme ette karmi ent lummava sisemaa looduse, mis on sealse rahva ja nende maa vahel loonud sügava spirituaalse sideme, üsna sarnane sellega, mis on eestlastel oma maaga.
Ja jõudiski kätte õhtu haripunkt – Pärdi Berliini missa, mille alguses kõlanud palve pühalikkus rõhutas eelnevalt kõlanud Djilile spiritulaaset sügavust. Teose arenedes tunnetasime, et muusika annab vabaduse ja ruumi mõtiskleda selle üle, kuidas Pärt on talle omase ainulaadsusega tõlgendanud sajandite vanust roomakatoliku kiriku missa traditsiooni. Usutunnistuse kõrghetk teoses andis meile kinnitust võimalusest, et usk võib olla keerulistel aegadel allikaks, millest jõudu ammutada. Kontserdi tõeline väärtus jõudis meieni aga alles viimaste fraasidega. Õhtu elamuse krooniks sai Agnus Dei – Pärdi Missa alguses kuuldud teemakordus, raamiks lummav muusika, mis algas alandliku palvega ja lõppes nägemusega maailmas valitsevast rahust ja harmooniast ning võimalusest lunastusele, mida ülekeevalt olid ülistanud Bachi motetid ja mille võttis tabavalt kokku Arvo Pärdi teoste mõtiskluslikkus ja rahu. Kahtlemata oli kontsert meie aja ühe silmapaistvaima koori, Eesti Filharmoonia Kammerkoori, ja Tognetti Austraalia Kammerorkestri triumf.
Tõlkinud Ingrid Hinojosa
Vt veel: ERR kultuuriportaal