Washington DC ehk peamine pealinn

Jõudsime eile vahejuhtumiteta DC-sse. Torontos andsime võimsa kontserdi täis kirikule. Kohalikud olid tuuri planeerides arvanud, et veebruaris talve kulminatsioonis, ei pista keegi nina kodust välja. Eksiti rängalt. Kevad saabus see aasta varakult ja kirik pakatas publikust (vähemalt 800 inimest). Kontserdi lõpetanud lisalugu “Ei saa mitte vaiki olla” tõi meeleliigutuse kaasa nii laval kui saalis.

Sirvisin varemaid blogipostitusi ning enesele üllatuslikult selgus, et ma pole kordagi veel DC-st kirjutanud. Mis on veider juba sellel põhjusel, et lisaks mu päriselt õpitud erialast tekkinud aupaklikkusest senini end õigustanud moodsa linnaplaneerimise eeskuju vastu, on paigal väga eriline koht mu elus – siin kohtasin oma elu armastust! Karta on, et kirjutan seda postitust mitu õhtut, sest ilm on ilus ja programm tihe, aga eks me kõik peame kandma oma riste ise.

Nagu juba mainisin, siis Washington D.C. (District of Columbia (“Columbia” on Ameerika naiskehastus, kujutatud ka ntx Columbia Pictures filmide logol meenutamas Vabadussammast)) algas Residence Act-iga 1790.a mil kindral Washington otsustas, et uus pealinn tuleb kahe osariigi – Maryland ja Virginia (prohvetlik otsus igati, sest Virginia osariik oli Kodusõja perioodil Konföderatiooniga mestis) – vahelisele alale Potomaci jõe idakaldale. Algne mõte oli ruudukujuline linnaplaan 10×10 miilise põhiplaaniga (kusjuures hõlmas see ala kahte juba olemasolevat asulat Georgetowni ja Alexandriat). Näeb see ala välja nagu romb, millest jõgi on “rebinud” ära alumise tükikese. Tänavad on plus-miinus süsteemis ning kannavad tähestiku ja numbrite nimesid, diagonaalid ristiti osariikide järgi ning kuna linn jaguneb ülemuslikult kvadraatideks, siis on oluline tähele panna ka ilmakaarte tähiseid (NW-NE-SE-SW). Moodsa linna arhitektiks oli prantslane Pierre (hilisem Peter) Charles L’Enfant, kes oli ka Detroiti linna planeerimise taga ning sellest hoolimata suri totaalses vaesuse (prohvetlikult õnnetu allegooriana samuti nagu “Motor City” aka Motown hiljem).

Üllatuslikult pole Ühendriikide pealinn ühegi osariigi all elik siis tegemist on paigaga, millele on ülemusliku demokraatia tõrvikukandja ühiskonnas määratud hääleõigusetu eesistuja oma seaduste üle Kongressis (igal osariigil, suurusest hoolimata, on 2 senaatorit), mille pärast on siin peetud hulgemini senini tuliseid, lapsikuid, kuid tulutuid sõnelusi.

Mu isiklik lemmikosa DC-st on National Mall-i ala ehk siis maalapp, mis jääb Lincoln Memoriaali ja Kapitooliumi vahele, kus Valge Majaga ristuval alal kõrgub Washingtoni Monument. Monumendist võiks muidugi kirjutada eraldi artikli. Kasvõi juba seepärast, et tegemist on kõrgeima (170m) ehitisega DC-s ning tegemist oli maailma kõrgeima samba ja ehitisega kuni aastani 1889, mil minetas viimase tiitli järjekordse maailma näituse puhul erekteeritud Eiffeli tornile. Torni kroonib maailma suurim püramiidjas alumiiniumist tükk ajastust, mil elektrolüüsi veel ei tuntud ning tolleaegne meetod tegi alumiiniumi valmistamise kullast kallimaks. Kui siinmail midagi ette võetakse, siis see on SUUR.

valmis liikuma igasse punkti
h
5.02.2024

PS Nagu õpetatud kolleeg ikka ütleb – ikka jube kiiresti restaureeriti kõik tagajärjed mis tekkisid Iseseisvuspäeva filmimise tagajärjel.

PPS Võib öelda, et ka Ämblikmehe DC – pun intended – filmi tagajärjed on samuti edukalt parendatud.