D-tuur ehk reis läbi TKO-Karini silmade

Kontserttuur koos Eesti Filharmoonia kammerkooriga viis meid üheteistkümneks päevaks Ameerika Ühendriikidesse, kaheks päevaks kodumajutusse ja viieks päevaks Ungarisse ning Poola.

Nii pikal turneel pole mina varem koos kooriga käinud. Isegi orkester eraldi pole ühtejutti nii pikalt kodust eemal olnud. Vähemalt sellel ajal, kui mina sinna kollektiivi kuulunud olen. Kui kaks kodumajutuse päeva sisse arvutada, saab ühtekokku 18 päeva. Koorile see midagi erilist ilmselt siiski pole. Ootab neid ees ju Austraalia!

Tehes ettevalmistusi algavaks tuuriks, oli meeleolu kuidagi heas mõttes ärev. Eriti elevil olid need, kelle jalg polnud varem USA pinnale astunud. Agaramad uurisid mida-kus vaadata ja millises järjekorras kõike seda teha. Esimene peatus, peale pea ühtekokku 20 tunnipikkust reisi ühelt mandrilt teisele, algas normaalsele inimesele defineeritult öösel, kui maandusime NYC JFK lennujaamas. Ees ootasid vihm, tuul ja bussid, mis pidid meid ca 4 tunniga viima Schenectadysse. See bussireis osutus aga tänu ulmeummikutele 6 tunniseks. Kodumaised ummikud kahvatuvad tühisteks USAs nähtu kõrval.

Jõudnud Schenectadysse, ootas artiste tubades 2 kruusi ja pudel veini! Hiljem, tutvunud ainsa tänava, kõnniteedeta linna ja 5 km kaugusele jääva korralikuma toidupoega, tundus see pudel veini kui taevaõnnistus. Ka tassid leidsid kohe saabuval hommikul kasutust – muidu plastnõudelt sööma pidanud artistid said hommikukohvi ja –teed juua harjumispäraselt päris kruusist. Lisaks said Eestimaa artistid end turgutada ka hotellis asuvas basseinis, mida külastanud orkestri ja kooriliikmed said ühise pilkenime – segaklooriliikmed.

Kõrvallinnakses Troys olnud esimene kontserdipaik üllatas meid heas mõttes oma ehedusega. 1870. aastal avatud Troy Savings Bank Music Hallis oli püütud säilitada kõik nii nagu avamise aastal. Muidugi kaasaegsele artistile oli veidi harjumatu selle lava suurus, kuid heade kolleegidena mahtusime kenasti ühiselt musitseerima. Akustika oli hea ning esimese tuuri kontserdiga sai igati rahule jääda.

Järgmine kontserdipaik asus New York Citys. Esmased ameerika turistid olid küll veidi pettunud selle üürikese ajaga, mis meile anti sellises uhkes linnas olemiseks, kuid tänu hotelli ja kontserdipaiga heale asukohale, said kõige tähtsamad paigad siiski ära vaadatud. Peale Troy armsat kontserdimaja tundus NYC St. Ignatius Loyola Church eriti võimsa ja uhkena. Kontsert õnnestus kirikule vääriliselt ja unesegased artistid said vihmasest Manhattanist veel viimast võtta.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja seekord viisid bussid meid lennujaama, et lennata kuus tundi ja maanduda USA teisel rannikul, San Franciscos, hinges peitumas lootus kohata päikest ja veidi sooja. Kohale jõudes ootas meid ees aga maastikupõlengutest tingitud suits, mille taha oli peitunud kauaoodatud päike ja ühes temaga mõnus soojus. Olenemata halvast nähtavusest õnnestus siiski vaadata kunagi maailma imeks tunnistatud kuulsat Golden Gate silda ja kurikuulsat vanglasaart Alcatraz. Olgugi, et vanglad tunduvad paljudele (alguses ka mulle) veidi hirmuäratavad paigad, tekitas sellega tutvumine kuidagi vastupidise emotsiooni. Lahkusime saarelt elevil ja rõõmsatena.

Veidi puhatud, mägised tänavad nii jalgsi, bussi, auto kui ka cable cariga võetud, suundusime järgmisel päeval San Franciscole lähedal asuvasse kontserdipaika Stanfordis – Bing Concert Hall’i. Kolmas kontsert, väsimus ja kooris aina enam eelnevatest külmadest ilmadest räsida saanud artistid panid meid kõiki veidi murelikumalt eesseisvasse kontserti suhtuma. Sellest hoolimata õnnestus kontsert igati! Seda ma nimetan professionaalsuseks! Hästi ajastatud ning õiged panused nii artistide kui ka maestro Tõnu Kaljuste poolt.

Omamoodi tähtsal kohal on siiski ka korraldajapoolne hoolimine snäki ja mitte niisama, vaid salatite ja muu tervisliku toidu näol enne igat kontserti selles saia ja suhkruvabariigis.

Hommikul pakime taas kohvrid ja ees ootab pea 6 tunnine bussireis ookeaniäärsesse Santa Barbarasse. Kui bussisõidu esimene pool möödus tavapärases vaikuses ja kergete norsatustega, siis peale esimest pausi, saades tunda nii kaua oodatud päikest ja sooja, olid põhjamaised artistid justkui ära vahetatud – inimesed muutusid ülevoolavalt rõõmsateks, suheldi omavahel ja tekkis väikene eufooria. Kuulati kunagise telesarja Santa Barbara tunnusmeloodiat ja meenutati, mis selles sarjas toimus, olgugi, et nii mõnelgi meist oli hinges kahtlus, kas see Santa Barbara, kuhu me suundume, on ikka seesama Santa Barbara, kus kuulsa teleseriaali tegevus toimus… Lõpuks pole tähtis. (Sama koht ikka. -toim) Mõnus oli igal juhul!

Muidugi hotelli jõudes eufooria aina suurenes! Filmides nähtud sarnane hotell omas sisehoovis helesinise veega basseini, kuhu hotellitoad kätte saanud artistid kohe esimese asjana sisse prantsatasid. Rõõmu ja kilkeid soojast ning vabas õhus ujumisest jätkus päikeseloojanguni. Hommikul ajas sarnane sulpsatus ikka veel uimased artistid jalule. Esimesed unetud juba ujusid :) Julgemad proovisid ka mõne kilomeetri kaugusel oleva ookeani ära. Päike ja ookean mõjusid hästi kõigile! Kooriartistid paranesid kui nõiaväel, mida oli koheselt tunda UC Santa Barbara Campbell Hallis toimunud kontserdil, kuigi multifunktsionaalne saal meie püüdlusi just liiga agaralt ei toetanud.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja asusime teele LA-sse, meie Ameerika mandri viimasesse peatumiskohta. Teel nägime maastikupõlengu jälgi. Küll oli hirmus vaadata!

Ka selles linnas oli meile üldise eluga tutvumiseks antud vaid väike viiv, mis aga ei takistanud agaraid artiste ärkama enne päikest ning UBERiga vurama mäe otsa, kus sai oma silmaga näha nii kuulsat silti “Hollywood” päikesetõusul.

Kontsert seevastu õnnestus nii suurepäraselt, et esinedes oleks tahtnud üle õla vaadata suu ammuli, nägu rõõmu ja naudingut täis unustades oma funktsiooni laval. Bravo EFK!!!

Kontserdid antud, kohvrid taas pakitud, sõidutasid bussid meid sedapuhku lennuväljale. Asusime kodu poole teele.

Imelik oli see USA reis ses mõttes, et iga paik sattus peale meie lahkumist eriolukorda: NYC mattus lumetormi, San Francisco õhk muutus maastikupõlengust tingitud suitsust nii halvaks, et igasugused turistide ekskursioonid jäeti ära, koolid suleti ja ühistransport muudeti tasuta, et inimesed ei peaks õues viibima. Santa Barbarast ja LA-st lahkudes tuli aga suits sinnagi tagasi.

Kodus saime olla kaks päeva. See andis aega lastele otsa vaadata, pesu puhtaks pesta ja abikaasat kallistada. Tublimad kohtusid ka oma õpilastega, et neile jagada õpetussõnu veidi pikaks jäänud pausi järel ja mõne reisipäeva eel.

Nii pakkisime taas kohvrid ja asusime teele Ungarisse, Budapesti. Kui kodus olles tundus, et ajavahe ei annagi niipalju tunda kui esialgu kartsime, siis Budapesti kohale jõudes oli tunne hoopis teine. Olime justkui “puuga pähe saanud”. Kui paari päeva jooksul kodus olles mõtlesime, et kindlasti tuleb külastada Budapesti kuulsaid kuumaveeallikaid, siis kohale jõudes, oodates mõned tunnid veel valmivaid hotellitube ja võideldes unega, jäid need sellel päeval vaid unistuseks. Hommikul, enne proovi ja kontserti, mõned julgemad siiski käisid sooja nautimas läbi kuumaveeallika. Alalhoidlikumad tutvusid jalutades ajaloolise linnaga ning nautisid juba suurt Budapesti Jõulumelu. Artistid olid taas uimased, kuid professionaalidena korjati end õigeks hetkeks kokku ja anti kahe lisapalaga igati meeleolukas kontsert auväärses eriti sooja akustikaga Liszti Akadeemia konsterdisaalis.

USA kombel artiste just ei koheldud: snäkid enne ja peale kontserti. Või vähemalt nii me arvasime… Huvitaval moel ei jõudnud pealekontserdine vastuvõtt meieni, kuigi olime kutsutud. Nagu keegi hiljem kommenteeris: Soome-Ugri kombekohane puudulik kommunikatsioon. :)

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime Varssavisse. Siinne ilm oli taas põhjamaalasele harjumuspäraselt hall ja niiske. Varssavis hakkas tulema tagasi tunne, et aeg ja keha on sünkrooni jõudnud. Lõpuks ometi! Sest ees ootas eriti tähtis kontsert Paavst Johannes Paulus II kunstikollektsiooni muuseumi Rotunda saalis koos televisiooni, Arvo Pärdi ja temale antava Poola riigi autasu “Gloria Artisega”.

Hommikul pakkisime taas kohvrid ja lendasime juba talvisemasse koju meeltel mõlkumas veel magus tunne möödunud meeleolukast tuurist. TKO ja EFKi ühine EV100 programm sai selleks korraks läbi. Südamesse jäi lootusrikas tunne, et ühiseid tuure tuleb uusi ja veel ägedamaid: Show must go on…

Kui eelnevat lugedes võib tunduda, et artisti elu on üks lust ja lillepidu, siis võin lohutada, et päris nii see ei ole. Pigema hakkasin mõtlema, kuidas inimesed (eriti paljureisivad artistid) seda suudavad. Peret ei näe, kuigi tänu tehnoloogiale on võimalikud videokõned. Keha ei saa aru, kas ta peab olema üleval või magama, harjutada ehk tavapärases rütmis pilli seltsis olla ei saa, mis tingib ebamugavuse kontserdilaval ja see omakorda meeletu energiavajaduse kontserte andes. Peab lihtsalt raudne olema.

Nüüd kodus olles ja väljateenitud vabu päevi nautides, olen tänulik, et mul on töö, mida armastan ja veel toredamad kolleegid nii kooris kui orkestris, kelleta poleks need reisid pooltki nii toredad, kui nad praegu on!

Karin (vioola)
28. november 2018