/..ehk elu läbi bussiakna (H.T.)/
Kõigile neile, kes on Henry armetutest kalambuuridest ja ebaolulistest ajaloolistest üksikasjadest pungil postitustest tüdinud ( :) ), pakub käesolev emotsionaalselt laetud kirjutis kaua oodatud vaheldust. EFK Euroopa turnee reisiblogi viimane sissekanne on usaldatud kooriga kõige värskemalt liitunud lauljale. Ühtlasi oli see ka minu esimene turnee kammerkooriga ning seal tekkinud emotsioonid jäävad mind kummitama veel pikaks ajaks.
Mäletatavasti algas turnee juba 2 nädalat tagasi Groningenis ning kui 3 ööd kodumajutust välja arvata, siis on peaaegu iga öö veedetud uues hotellitoas uues linnas. Võib ju kõlada mõnusalt see vanderselli elu, kes iga päeva mõnes uues Euroopa suurlinnas veedab, kuid tegelikkuses tähendab iga uus linn loendamatuid tunde lennujaamas ja lennukites. Lisaks kasutavad lauljad oma piiratud vaba aega enne kontserte ülimalt ratsionaalselt, mille sisse ei mahu kuigi palju vaatamisväärsuseid ega ostlemist. Mõned puhkavad hotellitoas, teised kõnnivad linnaga tutvumiseks 19 000 sammu, mõned kammivad vinüülipoode läbi ja teised teevad joogat. Igaühele oma, et õhtuseks prooviks ja kontserdiks vormis olla.
Kõigele lisaks võib vahel ette tulla veel teisigi ootamatuid olukordi. Näiteks, kui bussis pole piisavalt istekohti ja keegi peab püsti seisma; kui jõuad oma kohvritega hotelli, aga see pole check-in’iks valmis ja kohe hakkab proov; kui satud Hollandi telesaate otse-eetrisse, kus stuudiopublik suure suuga saatejuhi naljade üle naerab, aga sina ei saa mitte ühestki sõnast aru. Ootamatustega kiire kohanemine ning oskus sellesse marurahulikkuse ja annuse huumoriga suhtuda teebki sellise ratastel elu üldse võimalikuks. Siinkirjutajagi jaoks algas turnee oodatust ärevamalt, kui mõned tunnid enne esimest kontserti Groningenis selgus, et kaks sopranit on hääletud ja ruttu oli vaja hoopis teine, vastutusrikkam partii endale selgeks teha. Väidetavalt tuleb selliseid juhtumeid sagedasti ette, nii et ehk oli see ka omamoodi vastuvõturiitus. Igal juhul olen väga tänulik usalduse eest!
Esimesed kaks kontserti kammerorkestriga toimusidki pisut väiksema soprani koosseisuga, kuid au ja kiitus tõbistele, sest a cappella kontsertideks olid kõik laval, sh ka palavikulised, nohused ja bronhiidi diagnoosiga lauljad. Ei teagi, kas oli see stress, kuiv lennuki õhk või tavapärane tatitõbide hooaeg, et haigused meid kimbutasid, kuid iga aevastus ja sügelus kurgus tekitas endalgi paranoilise hirmu haigeks jääda. Haigused kimbutasid ka meie Euroopa publikut. Kõige kurbnaljakam olukord oli Brüsselis Jean-Paul Dessy „Requiems” esmaettekandel, kus teose lõpuosas helilooja poolt ettenähtud pika meditatiivse pausi ajal kõlas publikust dramaatiline ja lõputuna näiv köhahoog, mis rikkus küll religioosse vaikuse, kuid millest ei lasknud ei dirigent Risto Joost ega koor end häirida.
A cappella kava, mida esitasime tuuril 5 korda, koosnes esimeses pooles Arvo Pärdi teostest ning teises pooles Cyrillus Kreegi, Galina Grigorjeva ja Veljo Tormise loomingust. Kuigi esitasime sama kava õhtust õhtusse, ei olnud tüdimuse märke kusagil märgata ning enne igat kontserti keskenduti proovis sellele, kuidas eelmist õhtut ületada ja uutes akustilistes tingimustes veelgi parem kontsert anda. Iga kontsert on uus võimalus heliloojat teenida ja selle poolest eriline. Sellest annab tunnistust ka tõsiasi, et peaminister Jüri Ratas käis EFK kuulamas kahel järjestikusel õhtul nii Londonis kui Dublinis.
Kõige rohkem nautisin Pärdi teoste esitamist, kuid Grigorjeva imeilus „Nox vitae” on teine absoluutne lemmik. Loomulikult kuulub TOP3 ka Tormise „Raua needmine”, mille esitamisel kooris tekkiv energia liigub nagu elekter ühelt lauljalt teisele ja kandub koordineeritud eufooria saatel saali. Lauljana naudin kontserdil enim just neid spontaanselt tekkivaid imelisi hetki, mis pole plaanitud ja mis sünnivad iseenesest mingite õigete asjaolude kokkulangemisel. Seda võib tekitada nii dirigendi teistsugune Auftakt või kaaslaulja sütitav energia või hoopis mingi ootamatu isiklik äratundmine teksti ja muusika vahel. Nende kahe nädala jooksul jätkus selliseid hetki igale kontserdile.
Live in Holland TV:
https://m.facebook.com/story.php?story_fbid=2105390896351450&id=1592004401023438
Lõppeks on aga kõige tähtsam see, kuidas publik meie esituse vastu võtab, sest isegi tehniliselt ideaalse esituse korral võib lava peal toimuv kuulajale kaugeks jääda ja külmaks jätta. Nagu eelkirjutaja Henry on juba varasemalt raporteerinud, tundub, et selle turnee jooksul puudutasime paljusid meid kuulama tulnuid, mida kinnitavad seisvad ovatsioonid ja siirad tänusõnad peale kontserti. Viimasel, Muziekgebouws toimunud kontserdil ahhetas publik mitmel korral. Ka mina ohkan õnnelikult ja olen tänulik, et sain säärasel suurejoonelisel turneel osaline olla.
Triin
8. veebruar 2018