Sydney, Austraalia ehk vaakum pärast kontserti

Mu auväärne lauluõpetaja sõnastas kunagi tabava mõtte – kõige suurem meisterlikkus avaldub oskuses esitada keerukusi mängleva kergusega.

Kaunistamata meite elukutset ega samuti mitte ületähtsustades teisi lavalkäijaid, oleks väär arvata, et protsess kontserdini on alati miski pidu ja pillerkaar. Lugematul arvul öeldakse sulle töö käigus, mida sa valesti teed või mida peaks tegema teisiti, alati põhjendatult. Mitte et sa kuiski õõvastavalt eksid, pigem on küsimus eri tõlgenduste üheks tervikuks kohandamises. Professionaalsuse teed pidi vääramatult edasi kulgedes mainitakse vaid puhuti õnnestumisi (tõsi, see võib muidugi erineda hooti rahvuslikest eripäradest lähtuvalt). Eriti aga võib grupiliikmena murendada sind umbisiklik terav märkus kellegi teise vea pärast, kellegi, kellele pealtnäha see nagunii korda ei lähe. Paks nahk tuleb igati kasuks.

Mida suurem on seltskond, seda aeglasem on paraku progress. Ja kõige kurvem – sa ise ei saa kunagi osa lavamaagia kuulaja vahetust kogemusest. Mis tähendab eelkõige seda, et suuremate fopaade ja kohaliku tähtsusega katastroofide puudumisel piirdub su hinnang oma pingutustele kriitikute subjektiivse arvamusega. Taibukas inimene mõistab seejuures, et kõik, mis kirjeldatud kullana, pole alati see ega ka vastupidi. Eriti kurvaks teeb vähemalt mind pikema karjääri puhul tasahilju meeli halvav seletamatu paranoia, mis utsitab kahtlema kõiges, millele oma nime oled tihanud alla panna. Kindlasti läheks paremini, kui egot kaitseks igikeltsalik mania grandiosa.

Vahel ongi nii, et uue dirigendi ja tabula rasa persooni esimene proov on kui alasti keisrile peegli näitamine. Keiser, meie kehastuses, on siiski tõhusas vormis, näib suhteliselt nooruslik ja igati võimekas tiritammideks, kuid sel hetkel väsinud ja mis seal salata – ka naivistlikult alasti. Sellisel hetkel tegeldakse triviaalsustega nagu tekst, intonatsioon ja interpretatsiooni paindlikkus ning kõigil on häbelik olla. Hooti võetakse kokku ja siis on jälle tagasilöök tähelepanuvajaka leheküljepöörde kaugusel. Lõppeks kogutakse, võetakse kokku ja timmitakse end olümpiavormi ning kontserdid on iga korraga eelmist tippmarki ületavad.

Siis ühtäkki saabub tõotatud päev kontserdiga. Viksid kingad, triigid särgi, naeratad peeglisse, jalg-jala ette, trepist üles, vasakpööre, ustest läbi, prožektorid, dirigendi stardipauk ning juba ongi aplaus. Naeratad kollegidele, surud tunnustavalt kätt ja hülgad higise kostüümi. Need detailid ja nüansid, mis täna võisid vajaka jääda, on nüüd paratamatult homsesse määratud ning tänast üldmuljet vaevalt et tömbistasid, pigem jäävad täiendama järgnevaid etteasteid. Täna, pärast teist menukat kontserti neid ridu kirjutades mu tuledes välkleva Sydney vaate saateks tõden, et mul on maailma parim elukutse ja elu kutse ühes.

Kes seda teekonda publikumist aga ise kogeda tahaks? Raskused mängleva kergusega madalaima pakkumisena teile sobivaimal ajal.

klik-klik
henry
30. jaanuar/3. veebruar 2019