Seoul ja Hongkong teisest vaatenurgast

Nüüd, kui olen saanud paar ööd oma voodis magada, on hea vaadata tagasi kaugele itta, kust alles pühapäeval saabusime. Seoul on nüüdsest kindlasti siinkõneleja lemmiklinnade TOP 5-s. Seouli mahuvad kõrghooned ja madalad sajandeid vanad majad, majade vahel on ruumi ja õhku. Linnas on laiad tänavad ja alleed, kuhu mahuvad nii jalakäijad kui kergliiklejad, autod ja bussid, rohelus ja kõrghaljastus (puud). Linn on isegi Eestiga võrreldes ülikorras ja puhas. Inimesi oli tänavatel pigem vähe, kuigi rahvaarvu poolest on tegu suurlinnaga (10 miljonit).

Seetõttu oli eriti kahju, et publiku arv oli väiksem, kui see, millega EFK on tavaliselt harjunud (oleme ära hellitatud, aga põhjusega). Saime aga teada, et Arvo Pärt, kelle teostele kogu kava oli üles ehitatud, ei ole Koreas kuigi tuntud, seega on ka mõistetav, kui kõik huvilised ei leidnud sel korral teed kontserdisaali. Loodetavasti olime Koreas pioneerid ning oleme nüüdsest avanud ukse Pärdi interpreteerimisele ka seal riigis. Vahel võib väike publikuarv olla hirmutav, sest puudub suure kuulajaskonnaga tekkiv anonüümsus. Seouli laval oli aga väga õdus olla. Kui tavaliselt esitame Pärdi a cappella teoseid ühe voolava tervikuna (ilma aplausideta), siis Seouli publik soovis siiski lugude vahel aplodeerida, mis on tegelikult sellises olukorras väga tervitatav. Saab artistki hetkeks puhata. “Te Deum“, mida esitasime koos Korea Kammerorkestriga kontserdi teises pooles, on alati mõjuv. Dramaatiline ja helge üheskoos. Orkester sai Pärdi esitusega kenasti hakkama. Mõningad tehnilised eripärad, millega ilmselt Tallinna Kammerorkester Pärti esitades maailmas kõige osavamalt hakkama saab, ei õnnestunud ehk kõige paremini, aga meil on ka see luksus, et võime Pärdi esitusi võrrelda orkestriga, kes on neid teoseid esitanud aastakümneid. Kontsert võeti vastu väga soojalt, millest võib järeldada, et publikule jättis Arvo Pärdi muusika siiski hea mulje. Loodame, et järgmist Arvo Pärdi muusikaga täidetud kontserti ei pea siinkandis enam kaua ootama. Üks sild on loodud.

Järgmine kontsert toimus aga Hongkongis, kus tingimused olid hoopis teised. Siinkõnelejale jättis Hongkong pisut kaootilise ja umbse mulje, võrreldes rahulikuma Seouliga. Linna ilmestavad kitsad tänavad, kuhu peavad mahtuma nii autod kui jalakäijad (ja neid on palju). Õhk on peenosakesi täis, nii et päeva lõpuks kurgus kipitab, kuid puudele pole tänavatel ruumi leitud (kõrghaljastus aitaks halba õhukvaliteeti leevendada). Häiris ka selline väike detail, kui lubate, et autod ei pea seal jalakäijatele ülekäigurajal teed andma ja ei anna ka, isegi kui oled juba keset ülekäigurada. Kõrghooned on ehitatud üksteisele väga lähedale (19. korruse hotellitoa voodis lebades nägin vastasmajas toimuva koosoleku ettekannet seina pealt lugeda).

Vastuvõtt Hongkongis oli aga väga soe. Metrooseintel ja tänavatel võis märgata meie kontserdi üleelusuuruseid plakateid. Seal kandis pole palju professionaalseid koore, mistõttu olla EFK saabumine eriline sündmus. Lisaks tähistab Hong Kong Sinfonietta sel hooajal oma 20. sünnipäeva. Ilmselt sellest kõigest tingituna oli saal väljamüüdud. Hongkongi kontserdi kavas oli lisaks Pärdile ka Mozarti “Reekviem”, mis kindlasti aitas piletimüügile palju kaasa. Esimeses pooles esitasime Pärdi muusikat: “Fratres” ja Hongkongi esiettekandena “Aadama itk”. Teises pooles kõlas “Reekviem” ja väljakuulutatud lisaloona Veljo Tormise “Raua needmine“. Üks kontserdikülastaja kommenteeris kava järjekorda järgmiselt: “Hea meel, et kõigepealt kõlas “Reekviem” ning seejärel “Raua needmine“. Meiegi leiname, kuid viha trummilöögid ei vaiki.” Kommentaaris kajastub muidugi selgelt praegune poliitiline olukord Hongkongis. Mõnel üksikul juhul nägime meiegi linnas rahumeelseid meeleavaldusi, kuid üldiselt oli meeleolu pigem rahulik.

Koorilauljana on keeruline kontserdile erapooletut hinnangut anda, sest tihti juhtub, et ühel samal kontserdil osad lauljatest tunnevad end väga hästi ning mõned pigem vastupidi. Hongkongi kontsert oli aga enamike osalejate sõnul hea energiaga ning suurepäraselt õnnestunud kontsert. Endalegi tuli üllatusena, et peale “Aadama itku”, mis juba isegi on vokaalselt keeruline teos, kõlas Mozarti “Reekviem” värskelt ja võimsalt, nagu oleks see olnud kontserdi esimene lugu. “Raua needmine” on kaval teos. Vahel tundub, et tähtede seis lubab hiilgavat ettekannet, aga lõpuks kontserdil jääb mingist erilisest “kananaha” tundest puudu. Ja vahel on selline olukord, kus oled juba poolteist tundi laulnud kahte rasket suurvormi orkestriga ja pead laval veel leidma jõuvarud, et “Raua needmist” laulda, mis pole ka üldse mitte lihtne, häält paitav teos ja sellest hoolimata (või siis just selle tõttu?) tekib laval uus energia, millest sünnib midagi tõeliselt ägedat. Alustades sellest, kui solist Toomas vaikselt loitsima hakkab ja aldid vastusena hambaid kiristavad ning lõpetades viimasegi hääle ohverdamisega nelja takti vältel karjumiseks. Ei tea, kas selle uue pealetungiva muusikalise laine tõttu või lihtsalt šokist ei julgenud publik mitu sekundit aplodeerida. Mission accomplished igal juhul.

Publikust jõudis meieni kiitvaid kommentaare koori kõla osas. Au ja kiitus “Reekviemi” solistidele, kes peale kooriridades “Aadama itku” laulmist kontserdi teises pooles keeruliste soolosid esitasid. Ka orkester mängis väga hästi. Eriti keelpillid austraallasest kontsertmeistri James Cuddefordi juhatusel kõlasid kaunilt ning Arvo Pärdi teoste esitamine ei valmistanud neile raskusi. Kontserdile eelnenud prooviperiood oli üsna pikk, mistõttu jõudsime tegeleda ka pisidetailide lihvimisega. Lõpuks sünnib aga muusika vaid selles hetkes laval olles, vaatamata ettevalmistuse pikkusele. Seepärast ongi laulja töö üheaegselt nii frustreeriv kui ka sügavalt rahuldust pakkuv. Sel korral viimane.

Triin Sakermaa
3. detsember 2019