Sellesse hooaega mahtus mitmeid kontsertreise Euroopa pealinnadesse (Amsterdam, Brüssel, London, Dublin, Pariis, Rooma etc), milledest olen põgusalt kirjutanud siin blogis. Justkui kahe hooaja vahelisse prakku mahtus sedapuhku üks väike sutsakas Šveitsis, Fribourgi linnakeses. Enamik meist jõudis eile koju ning jätkavad väljateenitud puhkust. Minul ikaldus säärasusega veidi, jäin miski ime läbi pärast 4h ootamist Riia lennujaamas teistest maha. Lugesin (klappideta sealjuures) kuni tuli säärane molekul vaakumis tunne, ei kuulnud ühtki kutsungit ning keegi mind ümbritsenud kolleegidest ei märganud mu puudumist enne Tallinnat. Kuiski sümboolne sellele elualale..
On juba kaua regulaarseks saanud minna igale uuele hooajale vastu pisut kohendatud seltskonnaga. Ole sa oma esimest proovi rivis või +30a veteran, ühel päeval tänatakse teenistuse eest ning jäetakse teeveerele maha. Kohutav tunne, kasvõi ajutiselt, seda omal nahal tunda. Sellel ruletil pole võitjaid, mängijad pääsevad heal juhul järgmisse ringi, kus tõenäosus pihta saada suureneb vaid aastatega. Seda mängitakse omavahel naeratavate maskidega, mängujuhiks on kuningas, kelle üks silm nutab, teine naerab. Empaatia langenute vastu aitab peletada juurdehiilivat kalkust südames. Eks teinekord ju langetakse ka enda kuulist.
Mahajäänud kaasteelasi meenutatakse erinevalt. Valdavalt jagunevad nad 4 viirgu – legendid, anekdoodid, hurjutused ja varjud. Küllap iseseletuvad kategooriad. Esimesest kolmest päris puhtaid arhetüüpe vast polegi, ikka on pigem kombinatsioonid. Varjud on varjud.
Vastasin aastaid oma lastele, kui nad küsisid kus issi töötab, et meil on selline üleilmaline rändtsirkus ja mina tegelen väikeste koertega. Koer on hea sümbol. Koeri on eri kasvu, erineva loomuga, väikestest klähvitsatest vanade rahudeni, tormajad ja kaitsjad. Eksitasin lapsi teadlikult, mina olen ise koer ja teen tsirkuses trikke. Kõik oleme.
Hetkeks langenud, kuid nüüdseks jalul sõdur
Henry
3. juuli 2018, Riia-Tallinn
PS Riiast voolab läbi Daugava jõgi (pikkuselt 14 Euroopas) ning Lätil pole saari. :)
PPS Annika ja Karoliina soovitasid lisada kõigile hoiatuseks lõigu alapealkirjaga: Mis juhtus pärast lennuki lahkumist ehk samal ajal, teises kohas. (Vannun, et vint on keeramata (või kui, siis vaid ühes-kahes kohas) ja nii kõik juhtuski!)
Läksin AirB pikka infolaua sappa (omamoodi (anti)reklaam lennufirmale, lufthansa ja sas-i lauataguses sabas oli kummaski 1 inimene), kust selgitati, kui ümbervahetamatu ja rahatagastamatu on grupipileti üks ühik. Tagastatav oli siiski mu pagas, mille sain kätte täpselt selleks ajaks, et 2-3minutiga jääda maha liinibussist RIX lennujaam-Tln. Takkajärge vast parem, kui infolaud poleks mulle seda hõlplootuses maininud. Kell oli juba nii palju, et valikuid oli 3 – viimane pilet viimasele lennule 230euri, autorent 250euri (juhtumisi on mu juhiluba aegunud, uus ootab kodus ümbrikus, Eestis saab sõita ka ID-kaardiga. Muuseas, juhiloa kõrval ootab teises ümbrikus uus krediitkaart, kui juhtub, siis kõik samal ajal) või ööbuss läbi Tartu (9h inimese elust, mida ta kindlasti tahab tagasi saada). Otsustasin variant 4 kasuks, sõita linna, jääda ööseks hotelli ja hommikul tulla bussiga (14-21euri pilet). Kuna Riias sadas paduvihma, valisin bussijaamale lähima hotelli, milles sain viimase kahe nariga toa. Klientuur koosnes selleks hetkeks väga mehistunud Odessa ehitajatest, kes kõik vaatasid vestibüülis jalkat ja heleda kampsuniga minust. Jäi vast mainimata, et Šveitsis oli väga palav ning reis lühike, mistap oli mul vaid 2 särki ja õhuke kampsun. Ümber nurga oli Maxima, milles poodlejate kõrval olid mu uued Odessa sõbrad valmis või pulma minema. Alkoosakond haises, nagu keegi oleks seal nädalaid varem kuumarabandusse surnud ja mõned tema jupid endiselt kastide vahel kadunud. Öö oli lühike, kuid uni sügav. Bussis on wifi ning ebameeldiv WC. Mõtteline piir sai just ületatud. #palgapäev