Tõsi, nägin väga lühikest aega ning õieti peale kohaliku Rahvusliku Kontserdisaali (rõhk kõigel, mis poleks kuninglik, on essentsiaalne), meie väga külalislahke saatkonna (ikkagi tükike isamaad) ja hotellitoa polnudki mujale asja. Seega kõik, millest järgnevalt kirjutan, pole mitte kogetud, vaid loetud lennujaamas igavuse kohutamiseks.
Alustame nimest Dublin. Algne arvatav nimekuju Dubhlinn/Duibhlinn on taaskord liitsõna, mille esimene pool Dubh/Du tähendab vana iiri keeles “must, tume” ja lind omakorda “loik, tiik”. Kokku viitab nimi jõealale, “the black pool”. Asukoha järgi mainitud asulat esmakordselt Kreeka matemaatiku/kartograafi Ptolemaiose poolt juba 140AD, iirlased ise loevad Dublinit viikingite kantsiks. Linlased tahtsid tähistada linna sünnipäeva suurejooneliselt, mistap ehitati kui kirik keset küla (ja siin riigis muudmoodi ei saakski, teinekord jääb küla vat et ehitamata, aga kirik peab olema) ning otsustati tähistada linna 1000 aasta sünnipäeva 1988, seega võeti aluseks hetk ajaloos, kui viikingid Euroopas tükke tegid ning oma laagri Liffey jõe suudmesse rajasid. Viikingid otsustasid aga kodustuda, muutusid kohalikeks ja sõdisid hiljem teiste vahvate viikingite järeltulijatega brittide suuremalt saarelt. 1166.a sai saar esmakordselt ühe krooni alla ühendatud, mida kandis Ruaidrí Ua Conchobair (tlk Rory O’Connor), takkajärgi tarkus – ainus keldist kuningas muuseas.
Dublinis elab umbes sama palju inimesi kui Eestis kokku. Erinevalt meist on nende usk katoliku kirikusse olnud vankumatu läbi sajandite. Isegi Elizabeth I ja Tudorite anglikaani kiriku usulaine sumbus Põhja-Iirimaa tumerohelistes soodes. Henry VIII ühendas saarerahva küll ühe lipu alla, kuid nagu ka eilsel vastuvõtul kohalikega vesteldes kinnitus eesti-iiri ühisjoon – pole miskit rahvast ühendavamat ja oma kultuuri elavdavamat jõudu, kui okupatsioon. Siinne rahvas otsustas 1921.a pärast viimast kodusõda brittidega kahe riigi kasuks (26 maakonda lõunas, 6 põhjas (põhjaosa oli eraldiseisev vaid päeva, siis vannuti Inglaste kuningale truudust)).
Iirimaalt on pärit uskumatult suur hulk kuulsaid kirjanikke ja suurmõtlejaid. Oscar Wilde, Samuel Beckett, William Butler Yeats, George Bernard Shaw, Jonathan Swift, James Joyce ja nimekiri jätkub. Iga nime kõrvale võiks panna kümmekond viskitehast, kuivõrd on seegi iiri DNA juureks. Äkki on seal miski seoski..
Hetkel ootame oma lendu Dublini lennujaamas. Ees ootab 3 ööd kodumajutust ning tuur jätkub peatselt Amsterdamis.
sõjamasin ei peatu, aeglustub vaid
Henry
1.veebruar 2018
PS Põnev seik Dublini lennujaamast: sisenedes on toimiv postkontor ning raamatupood, kus ei müüda postkaarte. Postkaarte müüakse teispool turvakontrolli, kus aga ei müüda marke. Seega jääb seekord ära võidujooks, kumb jõuab kiiremini koju – kas post või mina. Mulle ei meeldi sellised viigid..
/mõttetarkusi lennujaama seinalt/