Austraalia kosmosest nähtuna, nagu õpetatud kolleeg tögas: “Justkui lendaks üle Marsi.”

Nagu hästi informeeritud allikad on lugejaid aegsasti teavitanud, siis veedab kammerkoor oma järgmised 3 nädalat maakera kuklapoolel (ning tagurpidigi, kui tihkaks täiendada). Rõõmuga lohutan kõiki pelglikke, et lapikuks mitteosutuva Maa alaküljel on elu ootuspäraselt sama võimalik kui kodustes tingimustes. Ma ehk ei laskuks detailidesse teekonda saatnud seikluste kirjeldamisel, pigem on see iseseletuv läbi järgmise filmiklipi ->

Ja hopsti! Siin me olemegi.

See “siin” on aga väga põnev paik, millest lugemine on mulle naudinguline lust juba mitmendat õhtut. Austraalia on pindalalt suisa 6. riik maailmas, samas elab siin pisut peale 25 miljoni inimese, mis paigutab ta riikide rahvaarvu tabelis kohale 51. Arvamused lahknevad esimeste asukate pärale jõudmise kohta. Viiteid tänasest Indiast otserännakule või tõhusale jalgsimatkale mööda Kagu-Aasia saarestike, mis tolleaegse jääajast tingitud madala veetaseme tõttu, oli võimalik ka kuiva jala ning algeliste lotjadega. Teadlased on jõudnud äratundmiseni, mille järgi esmased võidumehed paigutuvad suisa 60 000 aasta tagusesse aega. Samal ajal möllasid Euroopas veel neandertaallased.

Esimesi asukaid tervitasid kohalikud hiigelkängurud, karvased ninasarvikud ja muud põnevad ürgloomad, kellede proteste pole keegi kuulda võtnud seoses väljaküttimise ja nende maade anastamisega. Tahaks öelda “elame-näeme”, aga pelgan tunduda üleolevana, kuivõrd nad ei ela, ega näe enam kunagi midagi. Küll aga on nad jäädvustunud maailma vanimate kujutava kunsti koopamaalingutel.

Tõsine arenguhüpe toimus umbes 4000-5000a tagasi, mil isoleeritud maatükile ilmus Austraalia metsik koer nimega dingo. Samaaegselt toimus kliimamuutus, uute tööriistade areng ning tekkis valdava enamusena kasutatav keelegrupp. Arvatakse, et selle tõi kaasa uus inimgrupp, keda kutsutakse hellitavalt “kummitus-migrantideks”, sest miskit asist DNA-jälge pole neist jäänud.

Kuigi juba vanad kreeklased ennustasid vastukaalukat maatükki kusagil pahupoolel (nimi ‘Austraalia’ tuleneb ladina keelest ‘Terra Australes‘, tlk Maa Lõunas), siis esimesed eurooplased olid ootuspäraselt hollandlased, kellede Madalmaade Ida-India Kompanii purjetas oma laevadega läänerannikule aastal 1606, kuid hülgas koloniseerimismõtted viljatu pinnase tõttu ja nii New-Hollandi nimi unustusse vajuski. Britid lähenesid leitnant James Cookiga eesotsas mandrile idast 1770. Ta ristis viljaka lahe liigirikkuse ajel Botany Bayks ning kapten Arthur Phillip tõi esimesed sunnitöölistest asunikud siia juba 26. jaanuaril 1788, kuupäev mida tähistatakse siiani Austraalia päevana. Enne seda viisid britid oma ülerahvastatud vanglate ülejäägi eksportartiklina mujale, aga 1776.a juhtus üks tühine pöördumatus ning tuli leida ühtäkki uus lahendus. Sydney sai asula nimeks, sellest lähemalt vast hilisemas postituses. Tõsise hoo sai sisseränne aastal 1851, mil Austraalias leiti kulda.

Tahtsin veel mainida põneva tõiga Austraalia lipu kohta. Lipp koosneb ühest suurest 7-tipulisest tähest, mis sümboliseerib Briti rahvaste ühendust (Commonwealth), 6 tippu tähistavad riigi maakondi, seitsmes sümboliseerib potentsiaalseid tulevikulootusi (nagu näituseks 1901.a liitunud Tasmaania). Veel on kujutatud Lõunaristi, mille keskel on põnev väike viisnurk. Võrdluseks näiteks Uus-Meremaa lipu Lõunaristi tähed on kõik viisnurksed ja väike lisa-täheke puudub, ega muidu pealiskaudselt vahet vast teekski..

klik-klik, bäng-bäng
henry
29. jaanuar 2019