Adelaide, Austraalia ehk oota, palju see kell on?

Austraallased – suured leiutajad. Oma lühikese ajaloo jooksul on nad vajutanud sügava jälje meie igapäevaelu mugavdamiseks. Alates külmiku leiutamisest (õieti ei imesta selle vajaduse üle siinses kliimas) aastal 1856, praktiliste asjadeni nagu elektritrell (1889), kleebisäärega post-it paberid (1902) ja hambaklambrid (1956); militaristlike vidinateni nagu veealune torpeedo (1876), roomikud ja esimene modernne tank (1912) või elektripüss ehk tazer (1928); näiteid ellujäämisvarustusest nagu päästerõngas (1906), lennuki must kast (1958) või täispuhutav liugtee (1965). Muuseas ka WiFi on leitutatud austraalia inseneride poolt 1992.a. Lisaks kõigele eelnevale, just nüüdsama – veebruar 2019 – lubati austraallastel (Queenslandi osariigis) kasutada oma isiklikustatud autonumbritel ka emotikone esimestena maailmas! Seda käsitamatum on nende ajavöötmete süsteem, mille veidrus ei seisne mitte ainult 30 minuti vahedes, vaid pigem nende lõuna-põhjasuunalisuses. Austraalias on müstiline 3 osariigi puutepunkt, kus inimesel on teoreetiline võimalus piisava harkjalgsuse puhul olla kolmes ajas korraga, igaüks 30 minuti võrra teineteisest erinev. Tühitähi pagas muudkui pungub!

Adelaide’ist kah. Tegemist on suuruselt viienda linnaga Austraalias (mis kätkeb endasse suurusjärgus kogu Eesti rahva) ja esimene asula, kus polnud midagi pistmist Euroopast väljasaadetud vangidega. Viimane on tõsiasi, mida kohalikud tähelepandavalt tihti välja toovad vestlustes külalistega. Linn loodi 1836.a ning lootuses, et õigetel inimestel kurikaellikke kalduvusi pole, ei plaanitud siia esiti vanglatki. Läks aga nobe aasta kuni kõrvaltküla sänikaelad leidsid tee Adelaide’i ning tulemusena pandi siiski alus kohalikele kordnikele, kinnimajale ja võllapuugi sai kasutust. Osariigi nimeks on Lõuna Austraalia ning siinses pealinnas elab kuni kolmveerand kogu osariigi rahvast. Tuntud eelkõige Austraalia parimate veinide poolest (peaaegu pool kogu riigi veinitoodangust on siit pärit), millede üle kohalikud on samuti väga uhked – Jacob’s Creek (tunnise autosõidu kaugusel) ja Hardys’ vast meile enamtuntud nimed, kuid veinigurmaanidele pole vaja mainida rohkem kui Barossa Valley või Adelaide Hillsi ja kõik on enam kui selge.

Murran hetkeks reeglit mille kohaselt ma kontsertidest ei räägi – vaikimise põhjustaja loeb ilmselt samuti seda teksti, hästi tehtud, paus üldiselt kannab – ning mainin põgusalt vastupandamatuse sunnil eilset paika: Adelaide’i Raekoda. Biitlid võeti Austraalia tuuri valguses suursuguselt vastu siinses saalis ajal, mil Ringol lõigati mandlid välja, mistap on kõigil piltidel keegi võõras tegelane. Arvestades keskmist vanust saalis tundub, et meie publikki on suuresti sama. :) Kuuldeaparaadid ikka puhuti vilisevad siinsetes saalides meenutades kotkaste kriiskeid kaljude kohal. Senini on meid saatnud meeletu publikuedu. Siin on suured saalid! Ikka suured, nagu paartuhat+ istekohta. Eilne polnud erand. Eilsel kontserdil helises selle tuuri esimene telefon ning ma leian, et see on tegelikult suureks tunnustuseks austraallastele. Arvan, et ei eksi kui pakun meie seniseks kuulajaskonnaks ligemale 20 tuhat inimest ja alles nüüd esimene säärane intsident. Publikumi vastuvõtt on olnud samuti ainult hüperlatiividega kirjeldatav. Ei oska kahjuks vastata, kumb heliloojatest saab valjema aplausi osaliseks, sest maestro on kava üles ehitanud katkematu muusikana, mis töötab ülimalt hästi! Kontserdil on kaks võrdelist poolt, mis pakuvad nii ameerikamägedelikku sõitu kui ka lendu võluvaibal üle kastese aasa.

järjekordne lennujaam
henry
13. veebruar 2019