Marc-Antoine Charpentier (1634-1704)
  - In Nativitatem Domini Nostri Jesu Christi Canticum / Laul Issanda sündimisest



KÄDY PLAAS (sopran)


MARIS LILOSON (sopran)


JUTA ROOPALU-MALK (alt)


RISTO JOOST (alt)


TOOMAS TOHERT (tenor)


AARNE TALVIK (bass) 

Heinrich Schütz (1585-1672)


  - Historia der Geburt Jesu Christi / Jõululugu

Evangelist - TIIT KOGERMAN


Ingel - VILVE HEPNER (19. dets.), KAIA URB (20., 21. dets.)



EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR



BAROKKORKESTER:


Lasma Muceniece (viiul)


Raimonds Melderis (viiul)
Arvo Haasma (viola da gamba)


Mikko Perkola (viola da gamba)


Tõnu Jõesaar (tšello)
Imre Eenmaa, Aleksander Jõgi (violoone / kontrabass)


Peeter Sarapuu (fagott)
Imbi Tarum (orel / klavessiin)


Raivo Tarum (trompet)
Priit Aimla (trompet)
Aabi Ausmaa (tromboon)
Valter Jürgenson (tromboon)



Dirigent PAUL HILLIER


 



Kontserdi esimeses pooles teeb ühena solistidest kaasa ka Võrumaalt pärit EFK laulja Maris Liloson.


 


MARC-ANTOINE CHARPENTIER (1643-1704) oli sajandeid unustusse vajunud, nüüd avastatakse teda kui Prantsusmaa 17. sajandi parimat heliloojat. Enamasti käsikirjas säilinud, ligi 600 teose hulka kuuluvad neli Te Deumi, üle 200 moteti (s.h. nn. oratooriumid), 11 missat, sakraalsümfooniad, üle 50 kantaadi, näidendimuusika ja ooper "Medea". Alles viimase aja uurimustest on selgunud Charpentier' täpne sünniaeg ja päritolu. Ta sündis Pariisis, kirjutaja perekonnas. Muusikat õppis ta Roomas, arvatavasti Giacomo Carissimi juures. Kui Charpentier Pariisi naases, asus ta krahvinna de Guise'i teenistusse. Kui lõppes Molière'i ja Jean-Babtiste Lully koostöö, jätkas Molière'i näidenditele muusika loomist Charpentier. Kuigi Louis XIV õukonnas oli muusika alal ainuvalitsejaks Lully, sai Charpentier'st siiski kuninga poja, dofääni õuemuusik. Selle eest määras kuningas talle hiljem ka pensioni. Muusikatellimusi tuli Charpentier'le ka mitmetelt nunnakloostritelt. Euroopa parima katoliikliku kirikumuusiku kuulsuse saavutas Charpentier tänu Jesuiitide ordule. Temast sai St.Louis' kiriku muusikajuht. Hiljem võitis ta konkursi samale kohale Prantsusmaa vaimuliku muusika keskustest tähtsuselt teises, Sainte-Chapelle'i kirikus, kus tegutses kuni oma surmani.


Charpentier ühendas oma muusikas itaalia muusika tundlikkuse ja Prantsuse õukonna toreduse, lisaks teatri hiilguse ja erakiriku intiimsuse. Tulemuseks on dekoratiivne ja ülevoolav, kuid samas sügav ja isiklik stiil. Tähelepanuväärne on Charpentier kohatine julge harmooniakasutus teksti dramaatilistes lõikudes (dissonantsed suurendatud sekstid ja oktaavid).


"Jeesuse sünnilugu" (In Nativitatem Domini Nostri Jesu Christi Canticum)


on kirjutatud vaga krahvinna de Guise'i isikliku kabeli muusikute jaoks. Teose pastoraalsus ja lihtne lapsemeelsus kõlavad prantsusepäraselt, bel canto meloodia ingli aarias, stile antico kasutus esimeses karjaste kooris ning evangelisti retsitatiivid aga itaaliapäraselt. Toredalt piltlik on instrumentaalse marsi tantsisklev hüplemine, mis kujutab karjaste reisi Petlemma poole.


Teose ladinakeelses pealkirjas kasutatav sõna canticum põhitähenduseks oli 17. sajandil motett ehk vaimulik ladinakeelne vokaalteos. Charpentier'  teose õige žanrinimetus oleks dramaatiline motett.


2004. aastal toimub mitmel pool maailmas Charpentier' 300. surma-aastapäevale pühendatud  muusikaüritusi.


 


HEINRICH SCHÜTZI (1585-1672) pika elu jooksul loodud teostest on säilinud umbes 500: motetid, madrigalid, psalmid, passioonid, sakraalsümfooniad, vaimulikud kontserdid. Tema sulest on pärit ka esimene saksa ooper, Daphne, mis ei ole aga säilinud. Schütz sündis Saksimaal, Weissenfelsi linnakeses, kus ta vanemad pidasid uhket võõrastemaja. 13-aastane poiss oli juba natuke muusikaõpetust saanud, kui tema lauluhäält juhtus kuulma maakrahv Moritz von Hessen-Kassel, kes vanemate vastuseisust hoolimata võttis poisi oma õukonnakooli ja kooripoisiks. Perekonna traditsiooni jätkamiseks õppis Schütz siiski ka Marburgi ülikoolis juurat (hiljem meenutas ta uhkusega, et oli ka sel alal andekas), kuid maakrahv saatis ta 1609. aastal Veneetsiasse kuulsa Giovanni Gabrieli (u.1558-1613) juurde kompositsiooni ja orelit õppima. Kui Schütz oli Saksamaale naasnud, meelitas kuurvürst Johann Georg helilooja maakrahv Moritzi juurest ära ning Schütz jäi Dresdeni õukonda kappellmeistriks ja kooripoiste väljakoolitajaks ligi pooleks sajandiks. Ta käis veel kord Itaalias, tutvus seal Claudio Monteverdi ja tema muusikaga ning tõi uued Itaalias valitsevad muusikatuuled ka Saksamaale. Mitu aastat tegutses ta Taani õukonnas, kuhu tal õnnestus aeg-ajalt varjuda ka 30-aastase sõja ajal, mil Dresdeni õukonnamuusikutele palkagi ei makstud. Ta oli matnud nii oma kaks tütart kui ka abikaasa, kui ta 87 aasta vanuses oma kodukandis Dresdeni lähistel suri. Schütz on tunnistatud 17. sajandi Saksamaa suurimaks heliloojaks, samuti sai temast esimene rahvusvaheliselt tuntud saksa helilooja. Ta pani aluse intellektuaalsele ja käsitöö oskust hindavale Saksa muusikatraditsioonile, mis jäi valitsema veel 250 aastaks.


"Jeesus Kristuse sünniloo" (Historia der Geburt Jesu Christi) käsikiri leiti alles 1908. aastal. Varem oli teada vaid osa evangelisti retsitatiividest oreli ja violone saatega, mis olid trükitud 1664. aastal. Schütz ei olevat teose ülejäänud, rikkalikult orkestreeritud osi ilmuda lubanud, kuna uskus, et vaid tema Dresdeni kapellis suudetakse teost tõelise efektiga ette kanda. Schütz kirjutas "Jeesus Kristuse sünniloo" umbes 75 aasta vanuses, kui ta oli lõpuks Dresdeni õukonna kapellist pensionile lubatud. Ta oli arvatavasti esimene helilooja, kes kajastas kogu Kristuse sünniloo muusikas. Seda peetakse esimeseks Saksa oratooriumiks, mis sündis loogilise jätkuna helilooja varasematele piibliteemalistele teostele. "Jõululugu" erineb passioonidest eelkõige selle poolest, et erinevate tegelaste soolod ei ole retsitatiivid, vaid iseseisvad arioosolikud lõigud. Stseenid on dramaatilised ja piltlikud, teoses on tunda püüdlust struktuuri ühtsusele. Oratoorium koosneb kaheksast intermeediumist, mis on ühendatud evangelisti retsitatiivstiilis jutustustega.