“Birgitta festival” oli väga kaua oma looja Eri Klasi nägu – see oli muusikateatri pidunädal selle žanri kõige laiemas tähenduses.
Pärast koroonast tingitud mitmeaastast pausi on festival teisenenud. Kunstilise juhi Tõnu Kaljuste nägemus mõjus eelmisel suvel väga värskena, seekordse festivali pale oli eklektilisem, nii et tervikutaotlust oli keeruline mõista.
Festivali kõige mõjusamaks sündmuseks kujunes kõige erandlikum etendus. 11. ja 12. augustil etendus Theatrumi saalis Sir James MacMillani kammerooper “Halastus” (“Clemency”) viiele lauljale ja keelpilliorkestrile. Erandlikuks tegi selle asjaolu, et esimest korda “Birgitta festivali” ajaloos toimusid etendused väljaspool Pirita kloostrit.
Ooperi põhisõnum on universaalne ja praegugi väga aktuaalne – kättemaks ja halastus. Aabrahami ja Saara lapsesaamise loo enne Soodoma ja Gomorra hävitamist Moosese esimesest raamatust on libretoks vorminud Michael Symmons Roberts, kellega MacMillan on ennegi koostööd teinud (näiteks ooperid “The Sacrifice” ja “Parthenogenesis”). Kõrges vanuses Aabrahami ja Saarat külastavad kolm rändurirüüs inglit, kes ennustavad, et neile sünnib aasta pärast poeg. Peagi selgub, et uskumatu uudise toonud salapärased külalised on teel kättemaksumissioonile kaksiklinnadesse Soodomasse ja Gomorrasse. Aabraham palub neil linnu säästa, kui neis leidub kas või mõni üksik hea südame ja vaimuga inimene. See mõistujutt õigluse ja halastuse omavahelisest suhtest on mõtlemapanev igal ajal. Kuigi lugu toimub Vana Testamendi ajal, on Robertsi libretos kasutatud sõna “kaksiklinnad” (twin towns), mis seostub otse kaksiktornide kokkuvarisemisega 2001. aastal ning terrorismi teravnemisega maailmas. Theatrumi lavakujunduses kasutatud Ukraina sõja tarbeks punutud varjevõrgud ja kolme külalise riietuse alumiseks kihiks olnud militaarse riietuse laadsed tunked viitasid otse käimasolevale sõjale (kunstnik Riina Vanhanen).
Theatrumi saal etenduse kohana andis kammerooperi vaimu hästi edasi. Religioossele teosele pole paremat tagaseina kui keskaegse dominiiklaste kloostri viljaaida paekivimüür. Nii nagu MacMillani muusikas on iga noot oluline, oli mõtte- ja liigutusetäpne ka Lembit Petersoni lavastus. Teose 50 minutisse kätketud filosoofilised ja religioossed küsimused olid nii muusikaliselt kui ka lavastuslikult edasi antud eksaktselt ja minimalistlikult. Nüansside esiletulekule aitas kaasa ka Theatrumi väike lava. Orkestrandid, lauljad ja dirigent olid üksteisega lähestikku, hingates ja tajudes teost ühtemoodi. Samamoodi lähedal oli ka publik.
“Halastus” on varem kõlanud 2019. aasta “Pärdi päevadel”. Esitajad olid sel korral samad kui nelja aasta eest, erinevus seisnes teose nüüdses lavastatuses. Saara osa laulis selge ja särava tämbriga sopran Andrea Lauren Brown (USA/Saksamaa), kes esitas ooperi kõige olulisema sõnumiga lõigud. Minu jaoks kujunesid tema ebamaiselt esitatud aariatest etenduse kõrgpunktid. Aabrahami osas astus üles bassbariton Olari Viikholm, kes üllatas oma lavalise detailsusega – tema iga väiksemgi liigutus või silmavaade oli publikule märgata. Kolme ingli/ränduri rollis olid kontratenor David Hackston (Šotimaa/Soome), tenor Valter Soosalu ja bariton Benjamin Kirk (UK). Nende partii, mis tundus olevat inspiratsiooni saanud renessansiaegsest vokaalpolüfooniast, esitus oli väga stiilipuhas. Kui üldse esietenduse puhul millegi kallal norida, siis selle, et tertsetis domineeris alguses Valter Soosalu, kes aga end peagi korrigeeris, nii et edasi tekkis lauljate vahel hea balanss. Aga see on tõesti norimine! Kolmiku ebamaisust oli rõhutatud lavalise olekuga, liikumine ja miimika toonitas nende kuulumist kuhugi teise maailma.
Tallinna Kammerorkester on igasuguse keelpillirepertuaari esitamisel väga meisterlik, koos heliloojast dirigendi ja lauljatega saavutati väikeses ruumis väga hea ja nauditav heliline tasakaal.
“Halastus” lõpeb küsimusega, et kui meile kingitakse elu, siis kas me oskame seda hoida. See mõte jäi veel tükiks ajaks meeltesse kummitama. Lahkusin saalist sooviga seda pühalikku ja kirglikku, intensiivset ja detailset ning meeleolult sünget, aga mõttelt lootusrikast elamust veel kogeda. Paraku etendati tükki kaks korda ning mõlemal korral oli saal välja müüdud.
“Birgitta festivali” üheks osaks on alati olnud võimsad festivalilavastused. Teist aastat järjest oli selleks uudisteose esiettekanne. Ühelt poolt on maailmaesiettekanne väga tervitatav ja julge, teisalt ka riskantne.
4. ja 5. augustil Pirital esietendunud Timo Steineri loodud koomilise ooperi “Kriis” (“Crisis”, libreto Andri Luup) esituste puhul oligi kõige nõrgemaks lüliks teos ise. Festivali kodulehel lubati, et see on “lugu väikese inimese kriisist suures maailmas”, aga see jäigi vaid väikese inimese kriisiks. Ooper rääkis loo isiklikku kriisi sattunud ooperilauljast Barichellost, kes kaotab hääle ja perekonna, kui armub popmuusika lauljannasse. Iga hea lavateose aluseks on suurepärane tekst. Andri Luubi libretos oli küll humoorikaid sõnamänge ja leidlikke kalambuure, aga kuna tegu oli ilma sügavama sisulise mõõtmeta lineaarse jutustusega, millel puudus laiem dramaturgiline plaan, oli tulemus banaalne ning üheülbaline. Arvatavasti olid autorid soovinud parodeerida ooperites ette tulevaid klišeesid, ent sellisel kujul labastati kogu žanri. Eriti suure küsimärgi tekitas teose moraliseeriv finaal, ooper oleks võinud enne seda lõppeda.
Timo Steineri muusika oli reibas, lihtne ja erinevaid stiile ühendav, kasutatud oli muusikalisi tsitaate nii ooperimaailmast kui ka kergemast muusikast. Orkester jättis mulje vaeste aegade säästukoosseisust, kus lisaks harfile, löök- ja keelpillidele oli ka klaver, mis asendas teisi puuduvaid orkestriinstrumente.
Rollidesse olid valitud noored ja võimekad lauljad, kes esitasid materjali selle võimaluste piires hästi. Kaks kõige mahukamat osa tegid Tamar Nugis Barichellona ja Raiko Raalik oraakel Orachellona. Ooperiõhtu juhatas sisse õhtujuht/ oraakel Raalik, kes oli oma osas mõnusalt vaba ja mänguline, tema roll võimaldas kujundada teatavat arengut ning seda tegi ta suurepäraselt. Tamar Nugise eneseimetlejalik Barichello oli veenev, kuigi roll ise oli kammitsetum. Barichello naisi laulsid- mängisid Maria Listra (Unadonna) ja Iris Oja (Madonna) ning poega Heldur Harry Põlda (Bambino). Lauljaid saatis Tallinna Kammerorkester, muusikajuht ja dirigent oli Tõnu Kaljuste. Lavakujundus oli põhjendatult minimalistlik ning väheste sümbolitega (kunstnik Kristjan Suits), seevastu lavastus (lavastaja Veiko Tubin) tekitas sama palju küsimusi kui teos ise.
Uudisteostega riskimine on väga tervitatav, aga sel korral oli tunne, et kui risk end ei õigusta (ja seda peaks juba peaproovis kuulda-näha olema), võiksid tegijad seda publiku ette mitte tuues ka vastutuse võtta.
Juba teist aastat järjest on festivali üheks toredaks jooneks olnud see, et Piritale tuuakse mõni Vanemuise vastne ooperilavastus.
Eelmisel aastal oli selleks “Don Giovanni”, nüüd Wagneri “Tristan ja Isolde”. Muusikas on seda lavastust kajastanud Kristel Pappel (2022. aasta märtsinumbris), kuid festivali etendusel sai publik Isolde osas näha ja kuulda Euroopas suurte rollidega järjest kõrgemale tõusnud Aile Asszonyit.
Seekordse “Birgitta festivali” programmis oli ka kaks kontserti. 10. augustil tegi ansambel Ultima Thule kontserdiga “Lenneldes priiks” kummarduse lahkunud bändiliikmetele: Riho Sibulale, kes oleks tänavu 65 aasta juubelit tähistanud, ning Silvi Vraidile ja Vjatšeslav (Slavka) Korbinile. Koos Ultima Thulega astusid lavale lauljad Tõnis Mägi, Vaiko Eplik, Tanel Padar, Robert Linna, Mikk Tammepõld ja Marie Vaigla ning suupillivirtuoos David Rotundo. Kõlasid kõik kõige tuntumad Ultima Thule ja Riho Sibula laulud, nagu “Kassitapp”, “Liivimaa pastoraal”, “Lennelda priiks”, “Aed”, “Turbatuli”, “Ilmarine ja Dvigatel”, “Umbluu” jpm.
Ultima Thule loomingut iseloomustab tiheda mõtte ja kauni poeesiaga tekst. Emakeelse mõtte edasiandmine erinevate solistide esituses oli väga nauditav, samuti nagu Kalle Vilpuu ja Robert Vaigla kitarrisoolod.
Eestlaslikult ei saanud kontsert aga alguses vedama ning hiljem pidama. Omamoodi kentsakas oli Ultima Thule kontserti valgetel toolidel istudes nautida, aga kui publik viimasteks lugudeks siiski püsti ja õõtsuma sai, vappus ja rappus publikuala konstruktsioon jalge all natukene liiga hoogsalt.
Festivali lõpetas Beethoveni suurejooneline 9. sümfoonia. Intervjuus Klassikaraadiole (“Delta”, 4. VIII) ütles Kaljuste, et festivali planeerides lootis ta, et Ukraina sõda on selleks ajaks läbi ning see annaks põhjust rõõmuoodi laulda. Paraku nii ei läinud. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri, Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Läti Raadio koori ees soleerisid Mirjam Mesak, Kai Rüütel-Pajula, Heldur Harry Põlda ja Alvar Tiisler, dirigeeris Tõnu Kaljuste. Väga rõõmustas noor solistidekoosseis ning meie ja Läti parimatest lauljatest moodustunud ühendkoor. Sümfoonia kandev roll oli orkestril, kelle esitust moonutas aga võimendus. Suurejooneline ettevõtmine oleks pidanud olema suurejoonelise akustikaga ruumis. Ei tahaks siin jälle seda vana laulu laulma hakata, kuidas ERSO-l on vaja oma saali ja lava, kus oleks võimalik vokaalsümfoonilisi suurvorme esitada, aga vist peab.
Kui segakoori saabki alati lätlastelt laenata (juba septembri alguses astub koos ERSO-ga lavale Latvija), siis kogu ülla ettevõtmise nullib ära õige esituskoha – loomuliku akustikaga saali ja lava, kuhu mahuks ära ka suurem koosseis – puudumine.
Sel korral võimendus kiletelgis ei õnnestunud, publikuni kostis ebaloomulik helipilt. Koori ja solistidega oli kõik hästi, aga orkester oli publikuni toodud viisil, kus iga mängija oli eraldi võimendatud, nii et kuulajatele olid hästi kosta kõik partiid, aga ilusat ja suurt orkestri üldkõla ei tekkinud. Sellise pilliti võimenduse kuulamine oli väsitav, detailide üleküllus pärssis suure ja üleva õhustiku teket, mis iseloomustab 9. sümfoonia finaali.
Tõnu Kaljuste sõnastuses kõlas selleaastane festivali juhtmõte “kriisist rõõmuni”. Väiksemaid-suuremaid kriise oli festivalil tõesti mitmeid, samuti nagu rõõmu ja rahulolu. Tervikutunnetust minul aga ei tekkinud ning polnud aru saada, kuhu festival suures plaanis liigub. Tunda oli “Nargenfestivali” ja “Pärdi päevade” hõngu – kunstilise juhi käekiri kumab paratamatult läbi. Oleks aga kahju, kui mitu festivali muutuks ühetaoliseks.