James MacMillan: „Need, kes armastavad muusikat – olgu nad religioosse ilmavaatega või mitte, see ei ole üldse tähtis –, peavad muusikat vaimsuse väljenduseks.“
3. novembril juhatab James MacMillan Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Vox Clamantise ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees oma viiendat sümfooniat „Suur tundmatu“ („Le grand inconnu“). Püha kolmainsuse kolmandale isikule pühendatud helitöö kohta on MacMillan öelnud, et see pole liturgiline teos, vaid katse uurida, kus loovuse ja vaimsuse mõiste kattub. Šoti helilooja ja dirigent James MacMillan oli viimati Eestis augustis, kui Birgitta festivalil esitati tema kammerooperit „Clemency“ ehk „Halastus“. Ühe proovi vaheajal avas ta oma elu ja loomingu tagamaid.
Alustasite muusika kirjutamist varakult. Mis teid tagant tõukas?
Sellele ajale tagasi vaadates ütleksin, et mul polnud valikut. Ma ei teadnud, kuidas saadakse heliloojaks, aga teadsin juba lapseeas, et tahan sellega tegeleda. Olin alustades kaheksa-üheksa aastat vana. Ma ei tundnud ühtegi heliloojat, nii et mul polnud võimalik oma kogemust kellegi teise omaga võrrelda. Nüüd, kui uued põlvkonnad on peale kasvanud, näen, et neid toetatakse igati ja see on suurepärane. Juhendan ka ise noori heliloojaid ja naudin seda väga. Šoti maapiirkonnas, kust ma pärit olen, ei komponeerinud keegi. Ent minu vanemad, eriti ema ja vanaisa, armastasid muusikat ning rääkisid mulle heliloojatest sageli, nii et liikusin oma rajal tasapisi edasi ja avastasin ka klassikalise muusika.
Näib väga julge teha just selline valik, kui läheduses ei ole ühtegi elavat eeskuju.
Jah, ma ei tea, mis mind käivitas, aga see kõik sai alguse niipea kui mulle anti algkooli ajal esimene instrument, väike plastist plokkflööt. Hiljem mängisin puhkpilliorkestrites kornetit ja trompetit, ka klaverit. Aga soov muusikat kirjutada tekkis just sel hetkel, kui olin endale pilli saanud. Ma ei teadnud muud kui seda, mida peres oli mulle räägitud möödunud aegade heliloojatest. Oli kingitud lasteraamatuid Mozartist, Beethovenist ja teistest heliloojatest. Olin neist väga võlutud ja mul polnud ühtegi teist valikut.
Millist muusikat te kaheksa-aastaselt kirjutasite?
Esimene lugu oli väike klaveripala a-mollis. Kirjutasin endale mängimiseks väikseid klaveripalu, kuid proovisin kätt ka orkestrimuusika loomises. Muidugi ei saanud ma ühtegi neist orkestrivisanditest kunagi kuulda, aga ainuüksi mõte orkestrile kirjutamisest tundus väga põnev. Moodustasin oma koolikaaslastest väikese bändi, kus olid plokkflöödid, trompet ja löökpillid, tegin neile jõulu- ja muude laulude seadeid.
Tõenäoliselt ümbritses teid ka muud muusikat, mis mõju avaldas.
Jah, mitmesugust. Ma ei pannud seda tol ajal tähele, kuid Šotimaal õppisime kõik koolis šoti rahvatantse ning seda muusikat kõlas meie ümber palju. Briti puhkpilliorkestril oli samuti oma eriline stiil, nn hõbedane orkester, kus ma ka mängisin marsse ja muud sellist muusikat. Keskkoolis oli mul väga hea muusikaõpetaja, kes oli ise organist ja armastas peamiselt koorimuusikat. Tema juhendamisel hakkas mind väga huvitama koorimuusika, millesse ma tõeliselt armusin ja mis viis mind kokku varajase muusika pärandiga. Alates sellest ajast olen kirjutanud palju koorimuusikat ja see on mulle tähtis. Oluline oli ka see, et väga noorena kuulsin räägitavat ka elavatest heliloojatest. Mina küll ühtegi ei tundnud, kuid Benjamin Britten oli tollal elus ja elas mõnesaja kilomeetri kaugusel Inglismaal ning minus tekitas elevust mõte, et ka meie ajal, siis 1970ndatel, kirjutatakse tõsist muusikat. Hakkasin uurima, kes on teised elavad heliloojad ning läksin Edinburghi ülikooli edasi õppima, kuna seal oli õppejõudude hulgas üks helilooja, kelle käest tahtsin õppida. Seal õppisin tundma ka kaasaegset muusikat.
Kas teil oli õpingute ajal mõne helilooja vastu eriline huvi või kiindumus?
Jah, Benjamin Britten tõuseb neist esile. Mind hämmastas, et ta kirjutas oopereid ja orkestrimuusikat, mida võis mõnikord näha-kuulda televisioonis ja raadios. Ülikooli ajal olin täielikult haaratud modernismist, tahtsin tundma õppida kõiki tuntud avangardheliloojaid – Boulezi, Stockhausenit, Beriot, Lutosławskit. Õige varakult õnnestus mul Lutosławskiga ka kohtuda. Mu õpetaja John Casken oli üks inglise heliloojaist, kes läksid 1970. aastatel Poola õppima. Nii et Lutosławski, Penderecki ja teised mõjutasid suurel määral mulle eelnevat põlvkonda.
Tulles praegusesse aega: kas teie arvates on selles ilmalikus, materialistlikus maailmas võimalik rahvale edasi anda vaimset sõnumit?
Ma arvan, et see juhtub, olenemata helilooja motivatsioonist või sisetundest, sest muusika on vaimne jõud. Inimesed, kes armastavad muusikat, eriti sellist muusikat, mis kutsub enda sisse, kutsub pühendama sellele oma aega, tajuvad seda. Millestki tuleb loobuda, et muusikast osa saada, süvenenult kuulata ja kuulda. Tegelikult olete andnud oma elu muusikale ka siis, kui olete muusik, kui olete helilooja. Ja need, kes armastavad muusikat – olgu nad religioosse ilmavaatega või mitte, see ei ole üldse tähtis –, peavad muusikat vaimsuse väljenduseks. Teatud mõttes on see eeldus, millest me kõik lähtume, ka mina. Muusikat armastatakse just seepärast, et see mõjutab inimest sügavuti tema hingekäänakutes, toob kaasa muutuse.
Kuidas püsite vaimsel teljel nii oma elus kui ka muusika loomisel?
Minu vaimulik elu on üsna traditsiooniline. Olen lihtne katoliiklane, kes elab väga tavalist katoliiklikku elu. Igaüks, kes teab, mida see tähendab, teab, et sellega kaasneb palve. Ma ei hakka siin palvet kirjeldama, aga igapäevane palve on mulle oluline. Elan väga vaikses kohas, nii et ka see soodustab minu tegevust. Igaüks peab leidma endale mingid läbiproovitud meetodid, vaimsed harjutused ja ka palved, mis on loomeprotsessis toeks.
Kas kogete muusikat kirjutades kahtlusi?
Kogen ikka. See on pidev võitlus – küsimus sellest, kas olen mingit teost luues ikka õigel rajal. See ei lase mind uinuda ja äratab ka keset ööd. Pidev sisemine kannustus, et leida sobiv teekond, ning kui tundub, et see ei toimi, siis kuhupoole liikuda, et leida parem muusikaline lahendus. Minu arvates tunneb iga kunstnik inspiratsiooni asjus pidevalt tüütut kahtlust. Kas see on õige inspiratsioon, mis viib võimaluseni anda endast parim? Kas annan endale võimaluse luua täiuslik teos ja kas suudan luua iga kord eelmisest parema teose? See on võimatu püüdlus, aga see paneb liikvele.
Kas seisate komponeerides silmitsi ka olukorraga, kus pole selge, kuhu lähete?
Üha enam seisan silmitsi just tundmatuga. Nooremana arvasin, et tean, mida teen. Noored on oma sõnumilt otsesemad ning väljenduses uljad. Minu noore ea teosed on ka väga julged ja isegi jultunud seisukohavõtud. Keskea ja küpsusega on saabunud aga tundmus teadmatuses olemisest ja kindlusetusest. Praegu võin midagi alustada, teadmata, kuidas see kõik areneb ja kuhu liigub. See teeb elu ennustamatumaks ja ebakindlamaks.
Mis on teie esimene idu, esimene impulss?
Iga teos on isesugune. Ja isegi esimene idu pole kunagi sama.
On see teie puhul tunne, sisemine pilt, tekst, sõna, muusikaline motiiv või mõni heli?
Kõik need on võimalikud. Teksti kasutamise korral on muusikat teeniv materjal ja sellest on abi. Kui teksti pole, olen veidi rohkem avamerel. Kirjutan praegu suurt orkestriteost ja tundsin alustades omajagu ärevust, sest see teos asetub kõrvuti väga paljude kooriteoste loomisega ja sealjuures annab tekst juba väga palju ette.
Kuidas te tekste leiate? Kas need annab tellija või valite ise, panete eri tekste kokku?
Kõike tuleb ette. Mõnikord töötan elavate luuletajate ja kirjanikega. Mul on pikem koostöö inglise luuletaja Michael Symmons Robertsiga, kes on kirjutanud ka ooperi „Halastus“ libreto. Hiljuti töötasin koos USA luuletaja Dana Gioiaga. Tekst ja muusika telliti meilt koos, samal ajal. See nõudis väga palju ühist arutlemist. Loen väga palju luulet ja otsin niimoodi kasutamiseks tekste, enamasti juba lahkunud luuletajatelt. Liturgia on samuti hiiglaslik tekstivaramu.
Aga eri keeled?
Seni olen kasutanud ainult üht teist keelt peale inglise ja ladina keele – see on portugali keel. Nägin sellega väga palju vaeva, see teos on seotud Fatima ilmutusega. Ma ei oska seda keelt, nii et töötasin mitme portugallasega, ja mitte ainult õige häälduse, vaid ka keele muusikaliste rõhuasetuste pärast.
Kas see muutis teie muusikat?
Jah, muutis küll. Kui lugesin portugali keeles ise, siis mõnikord ei kõlanud see üldse nii, nagu oleks pidanud. Pidin harjuma keele kõlaga ja sellega, kuidas seda räägitakse. Uurisin palju portugalikeelseid kirikulaule, mida Fatimas olin kuulnud, ning sain teada, kuidas sealsed heliloojad teksti on kasutanud. Esimeses proovis olin veel närvis, kuidas õnnestub kooril laulda oma emakeeles, kui muusika on kirjutanud keegi, kes keelt ei valda. Aga tundus, et see toimis.
Elate vaikses kohas. Milline on teie suhe loodusega? Kas see mõjutab ka teie muusikat?
Võib-olla alateadlikult, aga tõepoolest tunnen end pärast maale kolimist loodusega paremas ühenduses. Umbes kaheksa aastat tagasi kolisime Glasgow’st kohta, kus pole peale kaugemal orus elavate inimeste üldse naabreid. See org on väga avar, mis on imeline. Oma tööruumist näen saari läänerannikul ja veidi merd. Oleme sisemaal mäe otsas merest kolme miili kaugusel, kuid ikkagi näen merd. Need vaated, lambad ja metskitsed, öökullid ja linnulaul ei jäta mõju avaldamata ka sellele, kuidas ma end muusiku ja heliloojana häälestan.
Mis on teie meelest ilu ja miks me seda vajame?
On teoloogiline arusaam, et jumal on ilu. See võib tunduda tühja väitena, sest meie tsivilisatsiooni ajalugu on täis lihtsustamist. Kuid kui rebime enese etteantust lahti, et seda ideed objektiivselt kaaluda, siis on selles oluline mõttekoht. Ka intellektuaalses, metafoorses ja filosoofilises traditsioonis on idee, et ilu on üks kolmest olemise fundamentaalsest transtsendentaalsest iseloomulikust tunnusest või omadusest – teised kaks on tõde ja headus – ning et need kõik on omavahel seotud ja osutavad samas suunas. Ja kui need kolm omadust on omavahel seotud ning avavad uksi-aknaid pühaduse ja jumaliku poole, siis heliloojana tahan neid otsida sellest maailmast, mis näib olevat otsustanud neid kolme vältida.
Kas te helilooja ja inimesena tunnete, et teie elus on üks keskne mõte, mida te teenite?
Jah, teatud tasandil ma tõesti tunnen seda. Pean oma tegevust pigem kutsumuseks kui karjääriks. Selleni on mind algusest peale juhitud ja ma teen seda päevast päeva, kuni surmani. Mis mind motiveerib – on see vaimne motivatsioon? Küllap on. See võib olla ka religioosne motivatsioon, aga ma ei mõtle sellele kuigi palju.
Heliloojana häirib mind kõige rohkem, et ühiskond ei hooli eriti sellest, mida me teeme. Milleks ma seda muusikat kirjutan? Kas inimestel on seda muusikat üldse vaja? Kas maailmas muutub midagi, kui ma lõpetaksin muusika kirjutamise või kui ma poleks üldse ühtegi lugu kirjutanud? Kunstnikku häirivad need eksistentsiaalsed küsimused. Mul pole nendele vastuseid, aga sisetunne sunnib mind ikka edasi liikuma. Muusikat ei kirjutata ainult praeguseks hetkeks. Mind julgustab, kui näen, et nelja-viie-kuue sajandi eest kirjutatud muusikat esitatakse ikka veel ja sel on niisugune tohutu mõju, mida need heliloojad ei osanud aimatagi. Mulle meeldib mõelda, et see on endiselt nii, et looming on kink ajaloole ja tulevastele põlvedele. Samamoodi nagu minevikust pärit muusika võib teha inimeste elu paremaks, võime loota, et praegune muusika suudab midagi samasugust teha ka tulevikus.
Kui käisin siin viimati neli aastat tagasi, sain teada, et sellised inimesed nagu Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt on eesti ühiskonnas austatud isikud. See oli mulle rabav kogemus, sest Ühendkuningriigis see pole nii, kuigi meie heliloojatel ja muusikutel võib olla rohkem võimalusi.
Võib-olla on see viimane põlvkond, kes tunnistab kultuuris keskseid isiksusi, kellel on ühiskonnas mõju. Aga mis saab edasi?
Need on suured murettekitavad küsimused. Ja mis saab siis, kui kõik hoopis koost laguneb, kui kultuur laguneb.
Kuidas hoiate endas tervikutunnet?
Tuleb ikkagi edasi liikuda, järgida oma sisetunnet ja loota parimat. Meil pole küll võimu selle üle, mis ühiskonnas tulevastel aastakümnetel toimub, aga kui suudame luua midagi, millel on väärtust väljaspool materiaalset, võib see olla meie and ajaloole, mida on ka tulevastel ühiskondadel vaja. Mida vanemaks saan, seda rohkem tajun sisemise juhatuse selginemist, hoolimata skeptilistest arvamustest, millega olen elus kokku puutunud.
Tahan küsida ka praktilise küsimuse. Kas te komponeerite ja kirjutate partituure arvutisse või käsitsi?
Käsitsi. Tehnoloogiline revolutsioon on minust kuidagi mööda läinud. Ma ei oska arvutiga nii hästi töötada. Saan aru, et see on mitmes mõttes kasulik, kuna noored heliloojad saavad kiiresti oma teoseid ise avaldada ja esitusmaterjali ette valmistada …
… kuid sellega kaasnevad ka ohud.
Oh, kindlasti. Ma juhendan vahel ka nooremaid heliloojaid ja ütlen neile, et pole mõistlik liialt tehnoloogiale toetuda, kuna see mõjutab tugevasti komponeerimisprotsessi, pakub lihtsaid lahendusi nagu „lõika ja kleebi“. Selles on midagi masinlikku ja automaatset, mis pole kasulik. Kuid sama võib öelda ka klaveri kohta. Nii et soovitan proovida oma muusikat ette kujutada ilma mingi helilise toeta. See on suurepärane treening. Midagi saab muidugi kontrollida, kuid klaverita komponeerimine on üks paremaid oskusi, mida helilooja saab arendada.
Kas te teete midagi, mis tasakaalustab helilooja töö kahjulikku poolt, pikka laua taga istumist, midagi, mis hoiab teid vormis ja keskenduses?
Neli aastat tagasi, kui olin saanud 60aastaseks, otsustasin oma füüsilise tervise paremasse vormi saada, sest ma ei olnud sellega piisavalt tegelenud. Võtsin kaalust alla, muutsin oma toitumist, hakkasin trenni tegema. Läheb päris hästi. Ma armastan õlut, mis on probleem, kuid üldiselt tunnen end nüüd palju tervemana kui neli-viis aastat tagasi. Tegelikult võib helilooja tegevus olla omamoodi obsessiivne. Keskendutakse teatud viisil ühele asjale, mis on paratamatu, kuid selle kõrvale tuleb leida midagi täiesti teistsugust. Aastate jooksul on mul olnud tegevusi, mis on mul aidanud fookust muuta. Mulle meeldib näiteks jalgpall. Käisin nooremana palju Celticu mänge vaatamas ja jälgin siiani kirglikult. Perega koos veedetud aeg on väga tähtis. Lapsed on nüüd juba suured, kuid mul on lapselaps ja veel üks tulekul. Nendega koos olemine aitab taastuda, muudab täiesti mustrit. Pea on muusikast tühi ja lühikeseks ajaks ongi see hea.
Kui mõtlete, ütleme, viimase 30 aasta peale, siis mis on teile loomingulises plaanis muutunud?
Mul on raske astuda oma muusikast nii palju eemale, et mul oleks sellest mingi objektiivne ülevaade. Siiski olen märganud, et minu stiil, esteetika ja keel on arenenud, ilma et ma seda märkaksin või sellest teadlik oleksin. Mul on teos „Isobel Gowdie pihtimus“, mida ma sageli dirigendina juhatan. See on väga valjuhäälne ja dramaatiline teos. Kirjutasin selle suhteliselt noorena, veel kahekümnendates eluaastates. Ma ei usu, et kirjutaksin nüüd samamoodi. Tunne on, nagu loeksin noorena kirjutatud kirju ja mõistaksin, et olen sama inimene, aga vaat kui palju muutunud.
Milline on praegu teie sisetunne elu suhtes?
See on huvitav. Kui kirjutasin „Isobel Gowdie“, oli kõik värske, uus ja põnev. Elu on praegu ikka veel põnev, aga tunnen end palju lõdvestunumana. Kui oleksin 29aastaselt pidanud midagi sellist tegema nagu praegu siin, oleksin olnud närvivapustuse äärel, mõeldes, kuidas kõigega toime tulen. Nüüd võtan seda teatud meelerahuga ja teadmisega, kuidas kõik tõenäoliselt kulgeb. Helilooja veedab palju aega üksi ja siis äkki visatakse ta teistsugustesse avalikesse olukordadesse, kus ta peab tegelema hoopis paljude muusikute grupidünaamikaga. Arusaamine, kuidas sellega toime tulla, võttis mul aega. Kuid kõik asetus nagu iseenesest paika ja keegi just ütles, et kui saate oma 60ndates eluaastates tegeleda selliste aladega, siis saabub omamoodi kuldaeg. Ma ei taha olla liiga positiivne, kuid tunnen, et saan praegu nautida musitseerimist ja muusika kirjutamist nooruse ärevuseta. Märkamatult on toa kõige nooremast väga ebakindlast inimesest saanud ilmselgelt vanim. Tunnen end turvaliselt ja olen sellega rahul ning loodan omakorda toetada noori muusikuid samamoodi, nagu vanemad muusikud toetasid omal ajal mind. Ootan huviga järgmist 20 või 30 aastat.
James MacMillan: „Ma ei taha olla liiga positiivne, kuid tunnen, et saan praegu nautida musitseerimist ja muusika kirjutamist nooruse ärevuseta.“ Fotol James MacMillan augustikuus Tallinnas oma ooperi „Halastus“ peaproovis.
Foto: Anneli Ivaste
Vt veel: Sirp