Bielefeld. Kava pani istuma ja kuulama: Johann Sebastian Bachi motetid Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses! Võib-olla mäletate veel Bachi h-moll missa säravat esitust 2019. aasta märtsis koos Bielefeldi Filharmoonikutega. Kui tore, et koor esitab nüüd taas baroki suurmeistri teoseid: need nõuavad lauljatelt kõrget virtuoossust nii sügava muusikalise väljenduse kui ka ülikeeruka struktuuri poolest. Seetõttu pole ime, et neid harva elavas esituses kuuleb. Kontrastiks valis koor Eesti kodumaise a cappella muusika – Arvo Pärdi ja suhteliselt tundmatu Cyrillus Kreegi. Kreek töötas 20. sajandi alguses pikka aega Tallinnas ja on kodumaal väga mainekas. Tema kõlakäsitlus on hilisromantiliselt pehme.
On ilmne, miks a cappella teosed on koorimuusika krooniks: midagi ei saa varjata, puudub harmooniline tugi. Juba esimeste paladega, Kreegi kolme “Taaveti lauluga”, näitavad kaksteist nais- ja kolmteist meeslauljat oma tipptaset: veatu intonatsioon, suurepärane teksti mõistmine, homogeensed üksikhääled, dünaamiline ulatus. See, et aldirühmas laulavad ainult naised, mis tänapäeval pole iseenesestmõistetav, võimaldab kooril kõlada väga soojalt ja maalähedaselt. Sopran ja bass kõlavad eriti loomuliku tämbriga. Teise Kreegi “Taaveti laulu” lõpuakord on nii puhta intonatsiooniga, et see tõeliselt klapib. Ka Arvo Pärdi meditatiivsed palad (“The Deer’s Cry” ja “Magnificat”) oma kõlaväljadega ja väga lihtsate struktuuridega saavad eeskujulikud esitused. Eriti menukas on Kreegi võluvalt kauni aldiga rahvalaul “Maga, maga, Matsikene”, mida saadavad meeshääled.
Uskumatu, milliseid kõlavärve üks koor on võimeline kasutama! Ainuüksi kogemus, kuidas koor Bachi motette esitas, oli väärt teekonda Oetkerhallesse.
Lühikest neljaosalist teost “Lobet den Herrn, alle Heiden” kuulates võiks vabalt ette kujutada ka instrumentaalset bassi mängimas, mis teost struktureerib. Topeltkoori motett “Komm, Jesu, komm!” loodi väidetavalt matusetalituseks.
Bach seab iga tekstirea muusikasse uue muusikalise pildina. Koor rõhutab markantseid algustakte (“komm”) kaalukalt ja allapoole liikuvad sissejuhatused väljendavad* rusuvaid raskusi ja igatsust. “Du bist der Rechte Weg” on seevastu arendatud aga tantsulises 6/8-taktimõõdus, hääled juhitakse kõrgemale ning üksikute häälte koloratuuride selgus on rabav.
Lõpuks on tunda koraalipalaga “Drum schliess ich mich in deine Hände”, et Bach, barokiaja kristlane, tunneb end Jumala juures turvaliselt ka surmas. See on sügavalt liigutav. Kava lõpus kõlab Bachi topeltkoori motett „Singet dem Herrn ein neues Lied”, mis oma virtuoossete koloratuuride tõttu kuulub kõige raskemate ja suurepärasemate baroki vokaalmuusika motettide hulka ning lõppeb ülevoolava rõõmuga. Publik aplodeerib vaimustunult mõeldes, et on olnud tunnistajaks millelegi kordumatule, ja saab “lisana” kaasaegse koorimuusika klassika: Norra helilooja Knut Nystedti “Immortal Bachi” , kus Bachi koraal “Komm, süsser Tod“ on lahti harutatud heliväljadeks väga aeglases tempos. Lauljad on võtnud endale kohad lava tagaosas ja loovad kirikuakustika helilise visiooni. Vaikse dünaamikaga kõla kestaks just kui igavesti!
Tõlkinud: Cätly Talvik