Olles ukse oma selja taga sulgenud, astub pianist Irina Zahharenkova üle parkettpõranda tumepruuni haamerklaverini. Tagasihoidlikult naeratades teatab ta kavamuudatusest, mis osutub juba õige mitmendaks tänavuaastasel, järjekorras neljandal “Tallinn feat. Reval” festivalil. Mustpeade maja valges saalis on käimas nädalapäevadele laotunud varase muusika pidu lõpetav haamerklaveri-galakontsert, aga ka novembrikaamose ärasaatmine ja rõõmsa advendiaja vastuvõtt. Hakkab kõlama Beethoveni “Pateetiline sonaat” ja ehkki pianisti sõnul harju(ta)misaega kontsertklaverist kordades väiksemate gabariitidega haamerklaveriga nappis, rullub publiku ees lahti sügavalt läbimõtestatud ning ülimalt värvideküllane esitus. Irina Zahharenkova puhul oleks liiane rääkida tehnilisest meisterlikkusest, dünaamikast, vormitajust või tervikuloomest – nende maiste “sahtlitega” ei saaks kuidagi iseloomustada eeterlikke sfääre, milles sünnib tema hinnaline klaverikunst. Brava, maestra!

Tänavuaastase festivali keskmes olid ajaloolised klaverid ja nendel esitatav muusika. Julgen arvata, et sellise valiku tingisid kahe meistri, klaveriehitaja Paul McNulty ning festivali kunstilise juhi Taavi-Mats Uti samasuunaline unistus võimalusest ühel heal päeval Eestist lahkumata avastada “vana” (loe: XVIII–XIX sajandi) muusikat “uues” kontekstis.

Mõneti kurioosselt, aga küllap hinna tõttu, on Eestisse soetatud kaks ühesugust, n-ö varast tüüpi haamerklaverit, mis sobivad ideaalselt tundelises (sks Empfindsamkeit) ja varaklassitsistlikus stiilis muusika esitamiseks, kuid nii “Pateetilist” kui ka hilisemat muusikat kibeleksin kuulama hilisematel ja suurematel klaveritel, milliseid leidub näiteks isegi Esna mõisas, hetkel küll mittekontsertlikult mängitavas seisukorras. Olen lootusrikkalt äraootav ka meie aladel loodud baltisaksa muusika revival’i osas, millega on aastaid tagasi alustanud Kölnis õppinud pianist Andre Hinn, aga samuti ka rahvusraamatukogu, kus on digiteeritud Peterburis ja Tartus (Dorpatis) avaldatud noodiraamatud ja kindlasti Alo Põldmäe oma ajalooliste klaverite koguga.

Käesoleva festivali raames oleks Beethoveni ja romantikute teoste kuulamine hilisematel, toekamatel ja valjematel pillidel võimalikuks osutunud tänu Paul McNultyle, kes sihtgruppide ostuisu alalhoiuks väisab Euroopa festivale pagasiga, milles kolm erinevat haamerklaverit, mida esitleb pianistist abikaasa Viviana Sofronitsky. Võtan mütsi maha kunstilise juhi Taavi-Mats Uti ees, kes selle kommertsaktsiooni ümber osavalt kõrgetasemelise festivalikava lõi ning Tallinnasse omamaiste klahvpillimängijate Reinut Tepi, Ivo Sillamaa ja Lembit Orgse kõrvale suutis reastada ka staarid nagu Olga Pashchenko, Michael Borgstede ja tšellist Pavel Serbin.

Tegelikult tuleb kummardada kogu festivali korraldustiimi ees, kes koroona-hullusest kõvasti räsida saanud programmi lõpuks siiski edukalt finišisse navigeeris. Idamaise koletise tõttu jäid Läänest tulemata nii klaverid – kavamuutus nr 1 –, kui ka nende mängijad – kavamuutus nr 2 –, kuid koostöös esinejatega leiti asendus veebikontsertide näol. Ja siinkohal – kavamuutus nr 3 – jätkusid turbulentsid Olga Pashchenko pimesooleoperatsiooniga, mis tehti andekale naisele kolm päeva enne planeeritud ja kõigest hoolimata algusest lõpuni täiuslikult realiseerunud festivalisalvestust, milles ta kõrvutas suurepärases esituses Felix Mendelssohni ja tema õe Fanny Mendelssohni loomingut, ja – kavamuutus nr 4 – Michael Borgstede haigestumine sellessesamasse-mille-nime-ei-tohi-nimetada vahetult enne kontserdipäeva.

Planeeritud ajal ja kohas leidsid aset kohalike jõududega kavasse võetud kontserdid, millest mul tänu Klassikaraadio ülekandele (Teet Kehlmann) õnnestus nautida koostöös “Bachi pärlite” sarjaga sündinud ja käesoleva festivali avanud kava pealkirjaga “Actus tragicus”. Tõnu Kaljuste juhatusel tegid siin kaasa mitmed meie solistid, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja taaselustatud Tallinna Barokkorkester.

Kammerkoor võlus ühtlaselt kauni ja täidlase kõlaga, mis pieteeditundeliselt doseerituna tõi publikuni kord suursuguseid, kord kargelt meditatiivseid (Nystedt) helimaastikke, aga ka tihkeid polüfoonilisi väädistikke, milles selgelt kosta iga liin. Eraldi tahaksin kiita koori retoorilist artikuleerimist ja tuntavalt edenenud saksa keele hääldust – haistan siin nii koormeister Lodwijk van der Ree kui ka mõne teise uuema kooriliikme tööd.

Hea meel on kontratenor Martin Karu üle, kes on minu arvates lühikese aja jooksul teinud Londonis järjekordse arvestatava arenguhüppe ning hiilgas kontserdil kauni vokaalse tämbri ja suveräänse, heas mõttes solistliku esitusega. Siia kõrvale asetan tunnustavalt sopran Maria Valdmaa, kelle kerge ja lendlev hääl moodustas ingellikult hõljuva dueti sooloflöödiga (Reet Sukk) kantaadis “Ich habe genug”. Ka orkestril oli sel kontserdil palju kauneid hetki, eriti tõusid esile gambad (Pavel Serbin, Johanna Randvere) ja oboe (Diego Nadra), kuid keelpillide sagedased intonatsioonilised apsud, raskejalgne mängustiil ja dünaamiline üheplaanilisus kuni solisti ülemängimiseni imekaunis aarias “Schlummert ein” (“Suikuge unne, väsinud silmad”) kippusid samas aegruumis asunud kultiveeritud vokaalse maailmaga tugevalt vastanduma. Kergemat mängustiili ei soodustanud ka tükati ülirahulikud tempovalikud.

Olen ülimalt õnnelik ja tänulik, et tandemi Taavi-Mats Utt ja Reet Sukk entusiasmist, väsimatust tegutsemisest ja riskijulgusest on sündinud festival, mis toob koduselt sügispimedasse hansalinna vaimuvalgust ja eredaid kunstilisi hetki!