Pärdi päevade kava toetus väga lihtsale, ent geniaalsele printsiibile: igal kontserdil kõrvutati Pärdi muusikat mõne teise helilooja teostega.
Pärdi päevad 2. – 11. IX üle Eesti, kunstiline juht Tõnu Kaljuste.
Septembrikuu toob palju uut, kuid Pärdi päevad on juba aastaid kulgenud sissetöötatud rütmis ning hingekosutust ootavaid kuulajaid jagus ka tänavu.
Avakontsert kõlas võimsalt: laval olid Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solistid Maria Valdmaa, Raul Mikson, Rainer Vilu ja Henry Tiisma ning nimekas pianist Ralph van Raat Hollandist. Kavas olid harvaesitatavad teosed nagu „Litany“ ehk „Litaania“ ja „Cantique des degrés“ ning neist kõige mastaapsema kõlapildiga „Lamentate“. Teos on pühendatud skulptor Anish Kapoori loodud massiivsele teosele „Marsyas“. Tegu on 150 meetri pikkuse ja 35 meetri laiuse veripunase skulptuuriga, mida eksponeeriti ühes vanas turbiinihallis. Pärt on teose loomisel silmas pidanud just tolle ruumi akustilist eripära. Pärast nii tohutu mõõtkava ettekujutamist mõjus Jaani kirik väiksena ning kui teos kõlas, kangastus kujutluses hiigelsuure skulptuuri ja imeväikse inimese kontrast.
Ülesehituselt toetus Pärdi päevade kava väga lihtsale, ent geniaalsele printsiibile: igal kontserdil kõrvutati Pärdi muusikat mõne teise helilooja teostega. Selline seostatus tõi esile kaks mõtet. Ühelt poolt sobisid Pärdi muusika kõrvale valitud heliloojate teosed kavva imehästi ning moodustasid sidusa terviku. Teiselt poolt tõi nii vahetu kõrvutamine kontrastina välja loojate erineva muusikalise käekirja.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori (dirigent Tõnu Kaljuste) õnnestunud ühehäälne koraaliviis Arvo Pärdi teoses „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ tekitas tunde, nagu algaksid ja lõppeksid meloodiad eikusagil.
Siim Vahur
4. septembri kontsert „Pärt ja Duruflé“ koosnes Pärdi teostest „An den Wassern zu Babel saßen wir und weinten“ ehk „Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime“ ja „The Deer’s Cry“ ning Maurice Duruflé reekviemist. Neid eriilmelisi helitöid ühendab tugev seos gregooriuse koraaliga. Esimesena mainitud Pärdi teoses õnnestus sügav ja voolav koraalitunnetus eriti hästi tabada Eesti Filharmoonia Kammerkoori meesrühmal, kes tõi teose kuulajateni äärmise plastilisuse ja rahuga. Teades, kui raske on häälerühmadel kvaliteetset unisooni saavutada, on nii meeshääled kui ka naishääled kiituse kuhjaga ära teeninud. Õnnestunud ühehäälne koraaliviis tekitas tunde, nagu viibiksin kirikus ihuüksi ning meloodiad algasid ja lõppesid eikusagil. Sellel kontserdil sai selletaolist kõla nautida korduvalt. „The Deer’s Cry“ kostis kõlalt kompaktse ja täidlasena, rahu sisendavalt ja turvaliselt. Nimelt pärineb tekst pühalt Patrickult, kes legendi järgi päästis enda ja oma munkadest kaaslased, juhtides nad sedasama palvet korrates läbi metsa. Vaenlased nägid neid kui emashirve vasikatega ega rünnanud. Patrick koos kaaslastega oli kindlast surmast pääsenud.
Kontserdi kandvama osa moodustas Duruflé reekviem, mida võib Fauré reekviemi kõrval nimetada selle žanri meistriteoseks. Kui Fauré mõjub kerge ja õhulisena, siis Duruflé mängib julgelt järskude harmooniamuutustega ega hoia emotsioone tagasi. Samuti kombineerib ta pidevalt eri taktimõõte, ent meisterliku esituse korral polegi seda selgelt tajuda. Üks viise, kuidas reekviemi põimitud muusika välja tuua, ongi pulsitunnetuse täielik kadumine. See laseb esile tõusta harmooniatel ning kohati kaosena mõjuvatel emotsioonidel. Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Kadri Toomoja (orel) esitus andis muusikale hea kulgemise ning Tõnu Kaljuste juhtimisel sündis elamuslik ettekanne.
Pärdi päevade kontserte anti üle Eesti. Moodne inimene otsib järjest haruldasemaid kontserdipaiku ning – osalt küll olude sunnil, kuid veidike ka omal soovil – peale kolme Tallinna kontserdi käisin ka kontsertidel Paides ja Kärdlas. Ühtlasi võimaldas selline ringiliikumine näha kontserdihuviliste arvukust pealinnast väljaspool ning tuleb tunnistada, et kõrgtasemel kultuur on väga oodatud igasse Eesti otsa.
Eesti südames Paides asub imelise akustikaga Püha Risti kirik, kus astus üles kammerkoor Collegium Musicale. Selle kava koosnes Pärdi ja John Taveneri loomingust. Usun, et äratundmisrõõmu pakkusid mõlema helilooja teosed, kuna kavva oli võetud tuntud ja palju esitatud looming. John Tavener on Arvo Pärdiga paralleelselt tegutsenud helilooja, kelle loomingus on valdavalt religioossetel tekstidel põhinev heakõlaline muusika. Kaks justkui sarnast, ent ometi täiesti erineva käekirjaga heliloojat.
Collegium Musicale puhul tuuakse tihti välja koori kõrgel tasemel kõlakultuur, mis ilmutas end ka sellel kontserdil. Endrik Üksvärava juhatatavas kooris on eri hääled kokku sulatatud ning selle tulemusena kõlab kammerkoor kaunilt ja ühtselt. Kindlasti mängib siin rolli ka see, et häälerühmad on arvuliselt üsna võrdsed. Kõrva jäi Pärdi naiskoorile kirjutatud teos „Peace upon you, Jerusalem“, mis kanti ette hämmastavalt kandva kõlaga. Arvestades, et tegu on kuuehäälse teosega ning naisrühm koosnes 14 lauljast, võib öelda, et kooris laulavad täiesti iseseisvad lauljad. Kontserdi tegi nauditavaks koori pingevaba musitseerimine. Kuna suur osa teoseid on tõenäoliselt kavas olnud korduvalt, kiirgas nauding suurepärase muusika esitamisrõõmust ka saali.
Teine pikem rännak viis mind Hiiumaale. Tallinna Kammerorkester kandis Kärdlas asuvas Püha Ristija Johannese kirikus ette Heino Elleri ja Arvo Pärdi keelpilliorkestrile kirjutatud teoseid. Taas sai eri heliloojate puhul kogeda kardinaalselt erinevat kõlapilti. Kammerorkester kõlas mahlakalt ja enesekindlalt. Elleri eleegiline muusika mõjus Pärdi teoste vahel kohati lausa ehmatava kontrastina. Kuigi kontserdi lõpetas eestlaste armastatumaid Elleri teoseid – „Kodumaine viis“, mis nii mõnelgi silma märjaks võttis, mõjus Pärdi looming mulle isegi kodusemana. Ilmselt oli asi selles, et Pärdi teoseid „Fratres“, „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“ ja „Trisagion“ esitatakse kontserdisaalis palju tihedamini kui Elleri kirjutatud muusikat. Esitamist väärivad kindlasti mõlemad.
Festivali esimene ja viimane kontsert olid üsna erinevad. Alustati autorikontserdiga, kus kõlas eranditult Arvo Pärdi looming ning laval oli palju muusikuid. Seevastu viimasel kontserdil seisis laval vaid kuus lauljat ning kõlas läbinisti a cappella muusika, millest vaid kahe autor oli Arvo Pärt. Kuna tegu oli ühtlasi ka Pärdi sünnipäevakontserdiga, olin veidi pettunud, et õhtu peategelaseks osutus hoopis hollandi helilooja Jan Peterszoon Sweelink. Tema surmast möödub sel aastal 400 aastat ning tegu on kahtlemata rikkaliku loominguga hilisrenessansi heliloojaga, kuid Pärdi ja Gesualdo loomingu tasakaal oleks siiski võinud olla veidi võrdsem. Vokaalansambel Gesualdo Consort esitas minu hinnangul kõige meeldejäävamalt Carlo Gesualdo teoseid. Helilooja elukäik oli kirju ja võrdlemisi hullumeelne, tema vokaalteoseid kuuleb Eestis harva. Omapärase helikeelega laule pole tehniliselt kerge ette kanda, kuna need nõuavad äärmiselt head ootamatult ilmuvate harmooniavahetuste ettekuulmist ning täpset intonatsiooni. Tema looming kõlab kohati nagu vaimuhaige unenägu, kuid vastuolulisus ainult lisab põnevust.
Avakontserdi esimene teos koosnes 24 palvest, millest igaüks moodustas omaette väikese terviku. Ehk võiks ka festivali üldistatult vaadelda kui üht palvet, mis jaotus kümnele päevale ning pakkus kaheksa kontserdikava. Ilusa terviku moodustas ka asukohtade valik: alustasin avakontserdiga Tallinna Jaani kirikus, rändasin siis mööda maakondi ning jõudsin lõppkontserdiks tagasi Tallinna Jaani kirikusse, et aasta pärast sealt taas teele asuda.