Kontserdiga pöörati Eesti Filharmoonia Kammerkoori loos uus lehekülg, kuna kunstilise juhina on naasnud Tõnu Kaljuste.
Nargenfestivali kontsert „Tormise tuules 2021. Eesti kalendrilaulud“ 8. VIII Viljandi pärimusmuusika aidas. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Veljo Tormise muusika.
Veljo Tormise 91. sünniaastapäeva puhul antud kontsertide keskmes oli rikkalikul alusmaterjalil põhinev tsükkel „Eesti kalendrilaulud“, mida raamisid eesti luuletajate tekstidele kirjutatud teoste segakooriseaded. Peale selle, et algas uus hooaeg, pöörati sellega uus lehekülg ka koori enda loos, kuna kunstilise juhina on pärast pikemat ametlikku eemalolekut naasnud Tõnu Kaljuste.
Äsja meie seast lahkunud Jaan Kaplinski sõnadele loodud „Kord me tuleme tagasi“ – Tormise mäng dodekafooniaga – oli kava alustuseks asjakohane juba igati läbipaistva pealkirjaviite tõttu. Kaks kontserti, mille südamikuks just „Kalendrilaulud“, märkisid teatavasti koori juubelihooaja algust Tõnu Kaljuste naasmisega peadirigendi kohale pärast kaht aastakümmet. Laulu algfraasi „pikad varjud“ käivad koori rahvusvahelise reputatsiooniga kahtlemata samuti kaasas. Seda huvitavam on ees ootavate aastate ja hooaegade varjuteatrilt kardinat kergitada.
„Eesti kalendrilaulude“ alaosi saab vaadelda justkui metatsüklitena, kuna iga kalendritähtpäeva tähistavad laulud on ka omaette tervik. Mõttelise-sisulise täisringi joonistamine pole Tormise loomingus sugugi erandnähtus: kinnitagu seda lähiminevikus kas või möödunud sügisel esitatud muusikalavastus pealkirjaga „Ringlemisi“, mille üks aineline ehituskivi oli helilooja elutööks peetava tsükli „Unustatud rahvad“ osa.
Valdar Viires on leidnud, et „Eesti kalendrilaule“ võib teose mastaapsuse poolest vabalt nimetada ka „Eesti oratooriumiks“.1 Tormise loomingus on mahukaid-monumentaalseid vokaalteoseid (eelmainitud „Unustatud rahvad“, vokaalsümfoonilised „Eesti ballaadid“) muidugi veel, kuid neist varem valminud kalendrilaulude tsükkel väärib eraldi tähelepanu kindlasti juba seetõttu, et on tema loometeel pöördeline: seda luues süvenes Tormis ühtlasi põhjalikult eesti rahvalaulu olemusse ning struktuuridesse, millest sai tõuke tema hilisem terviklik suhtumine rahvaviisidesse. Alaosades tulevad rahvaviisi kirikoest esile paralleelsed liikumised, klastriharmooniad, loitsuallusioonid ning kalendrilaulude kunagist funktsiooni meelde tuletavad mängulised glissando’d. Kõik Tormise isikupärase rahvaviisikäsitluse võtted on kogu tsükli kulminatsioonina toimivates „Jaanilauludes“ põhivärviniitidena välja toodud ning seejärel lõplikult kokku sõlmitud.
„Eesti kalendrilaulud“ on pöördeline teos: seda luues süvenes Veljo Tormis ühtlasi põhjalikult eesti rahvalaulu olemusse ning struktuuridesse, millest sai tõuke tema hilisem terviklik suhtumine rahvaviisidesse. Fotol Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljustega Viljandi pärimusmuusika aidas.
Anneli Ivaste / EFK
Kes on „Jaanilaule“ kord juba kuulnud, teab ilmselt oodata viimase osa peadpööritavat arendust ja lahenemist ning kogeda üha kasvavat ootusärevust – ja kes pole, saab kahtlemata kõikehaaravalt intensiivse elamuse osaliseks, kui üheleainsale fraasile ehitatakse järk-järgult läbitungimatult tihe ning kõrvalkõladesse liibuv kude, mis mõjub kõrges registris kirjutatud lõikudes peaaegu nõiduslikult uimastavana.
Kaljuste rõhutas Nargenfestivali raames antud kontsertide eel sõna olulisust ja tekstide võimestavat olemust Tormise muusikas ning see oli kahtlemata ka Viljandi kontserdil tajutav rõhuasetus. Peale selle kerkisid eriliste pärlitena esile just need hetked, kus tegemist pole rangelt klassikalise vokaalikäsitluse, vaid kõnehääle, hõigete, onomatopöa ning muude häälega tekitatavate efektidega. Eredaim sellekohane üksiknäide on tõenäoliselt „Tulesõnad“, kuid vilksatusi kohtas mujalgi.
Teades Kaljustele iseloomulikku omadust igal kontserdil lauljaid siin-seal millegagi üllatada ning ka sisselauldud kavades alati uusi detaile välja tuua, võib kogu kontserti vaadelda kui tagasitulekut koorile tuttava, ent siiski ootamatu juurde. Kuivõrd lauljatele oli kava suuresti nii-öelda veregrupimaterjal, siis mõjusid eriti sümpaatselt hetked, mil teksti ja muusika koosmõju tingis koori ja dirigendi ühisest mõistmisest sündiva orgaanilise eneseväljenduse: „Kiigelaulude“ lendutõus ühes joviaalsusega oli tajuda juba kaugelt ning see teisenes ka väliselt nähtavaks. Pärimusmuusika aida rõdult kontserti jälgides tulid eriti teravalt esile puhud, kus dirigent suunas muidu vabalt kulgeva muusika liikumist üksikute rõhutatud žestidega. Selle tulemusena sündis dünaamiliselt köitev vaatemäng, kus kohtusid vanad tuttavad, kuid stsenaarium polnud kaugeltki kivisse raiutud.
Kava lõpetanud „Viru vanne“ pakkus mõtteainet peamiselt Hando Runneli sulest pärit lõpusõnade „Kuhu sukelduda tuleb / eluks ajaks ja üleni“ teemal. Ühelt poolt puudutas kava äärmiselt lähedalt Tormise loomingu seda peatükki, kus ta imbuski üdini rahvalaulu maailma ja leidis õiged võtted, et vahendada rahvaviisi tänapäeva publikule. Teiselt poolt ei saa mööda vaadata ka endise peadirigendi naasmisest: kuigi selles rollis on olnud Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņs, oli Tõnu Kaljuste kooriga tihedalt seotud ka vahepealsetel aastakümnetel. Niisiis ei olegi imestamist väärt, et pika pühendumise teema end ilmutab. Koori juubelihõngulise hooaja sissejuhatuseks valminud filmis „EFK 40. Uue teekonna algus“ tõid mitmedki lauljad välja, et Eesti Filharmoonia Kammerkoori tuntakse nii Eestis kui ka kaugemal siiani Kaljuste koorina.2
Et kontserdil mõlgutatud ringlemise mõte ei jääks otsatuks spiraaliks, sai lisana kuulda veel „Ingerimaa õhtute“ fragmente: alustati salapäraga looritatud „Ringmängulaulust“, liiguti edasi tuttavate röntüškä-liinideni ning lõpetuseks kaasati publik rütmimängudesse. „Lii-lee, lai-lee …“
1 Valdar Viires, Rahvalaul on mu salaarmastus. – Vikerkaarepüüdjad. Eesti Raamat, 1974, lk 150–153.
2 „EFK 40. Uue teekonna algus“. Global Productions, 2021. https://epcc.tv/epcc/Category/Backstage/dokumentaal_epcc
Vaata veel: Sirp