Uus plaat on omamoodi Tormise rewrite, kuhu on seadeid ja kõlakujunduslikke vinjette lisanud Ülo Krigul, Sander Mölder ja Kristjan Randalu.
Need on väärt lood – kujundliku klaverisaatega, terviklikud oma lühiduses, mõjuvad heli ja sõna tõhusas koostoimes. Uus plaat on Tormise omamoodi rewrite.
Äsja vinüülalbumina ilmunud „Aastaaegade laulud” on põgus põimik Veljo Tormise miniatuursetest soololauludest, mis on loodud valdavalt 20. eluaastates, vahemikus 1955–1963. Toona Tormis alles otsis oma loojamina, mis tõi talle järgmistel kümnenditel rahvusvahelise tuntuse ja tunnustuse. Tema folkloorsele materjalile toetuvaid kooriteoseid on esitanud, esitavad praegu ja edaspidigi kõik Eesti koorid ja paljud välismaalgi. Kuid Tormise mahukas noodimapis on ka palju muus žanris muusikat, mida nii hästi ei tunta, sealhulgas vokaaltsüklid „Neli kildu”, „Kimbuke tähti”, „Kolm lille” ja „Nukrad viivud”, kust valitud osad moodustavadki plaadile reastatud tervikprogrammi „Aastaaegade laulud”.
Uus vaatenurk
Need on väärt lood – kujundliku klaverisaatega, terviklikud oma lühiduses, mõjuvad heli ja sõna tõhusas koostoimes (tekstide autorid on Juhan Liiv, Aleksander Suuman ja Minni Nurme). Uus plaat on Tormise omamoodi rewrite, kuhu on seadeid ja kõlakujunduslikke vinjette lisanud heliloojad Ülo Krigul ja Sander Mölder, samuti pianist Kristjan Randalu, kes lõi ka kaks aastaaegu siduvat interlüüdi.
Delikaatne loodushelidega lõimitud helikangas moodustab katkestusteta teekonna ühest aastaajast teise, kannustajaks tekstidest inspireeritud vaimustus looduse ilust (näiteks avarusejoovastuses „Kevade”) või ängistus selle kadumisest (rõske-raske „Sügislaul”). Tormise teosed on tõlgitud kõlakeelde, mis on meie aja produktsiooninippidega harjunud kuulaja kõrvale juba harjumuspärasem. Loodan, et mainitud vokaaltsüklid kõlavad kammersaalides edaspidigi sellisel kujul, nagu Tormis on need paberile märkinud. Aga samuti loodan, et uus vaatenurk toob tema lauludele uusi kuulajaid.
Vokaalmuusika keskne esitaja on mõistagi laulja. Plaadil laulab Eesti filharmoonia kammerkoor Kaspars Putniņši juhatusel. See loob rohkem kõlavaid taustu, kuigi astub korduvalt ka varjust välja. Esmajärjekorras on „Aastaaegade laulud” siiski Liisi Koiksoni soolo. Koiksonit eristab oskus lausuda emakeelseid tekste sisenduslikult ja sisulist selgust säilitades ning sellelgi plaadil tuleb tunnustada tema võimet oma häält loo iseloomu kohaselt värvida ja varjutada.
Vinüülplaadi A-pool vältab napid 19 minutit ja B-poolel on vaid kolm ja pool minutit kestev alternatiivne versioon avakülje lõpuloost „Armastus”. Tormise miniatuurid vältavad originaalis sageli alla minuti. Siinsed tõlgendused on sageli pikemad, kuid nappi materjali veelgi rohkem välja venitades oleks ilmselt läinud kaduma algupärandi tuum.
Usun, et Veljo Tormisele oleks see hommage meeldinud. Mäletan tema elevust ja heakskiitu 2009. aastal, kui ilmus plaat „Laulu jäävuse seadus”, mis sisaldab helilooja algtekstist hoopis kaugemale triivivaid töötlusi. Soovitan kuulata seda plaati ja värskeid „Aastaaegade laule” ning võrrelda neid Tormise algupärase, alati detailitäpselt noodistatud loominguga.
KAANEFOTO
Vinüülplaat „Aastaaegade laulud”
Plaadile on salvestatud Veljo Tormise teoste seaded Liisi Koiksoni, Kristjan Randalu, Ülo Kriguli, Sander Möldri, Kaspars Putniņši ja filharmoonia kammerkoori koostöös.
Plaadile on jäädvustatud uues kuues Tormise vokaalteosed „Neli kildu”, „Kimbuke tähti”, „Kolm lille” ja „Nukrad viivud”. Salvestus tehti 2021. aasta veebruaris, helirežissöör on Siim Mäesalu, väljaandja filharmoonia kammerkoor. Plaadikujunduse tegi Peeter Laurits.
Plaat on müügil filharmoonia kammerkoori kodulehel.
