Eesti Filharmoonia Kammerkoor tegi Kreegi lauludega imet: täiuslik vormikujundus, kaunis vokaal ja veatult esitatud ebamugavad käigud.

Kreegi päevade kontserdid 28. V ja 3. VI Tallinnas. Kunstiline juht Tõnu Kaljuste.

Juba 2006. aastast on Kreegi päevad andnud meeldiva põhjuse juunikuu algul Haapsallu sõita. Eelmisel aastal seda rõõmu kahjuks ei olnud, aga sel aastal sai lausa valida, kas kuulata Cyrillus Kreegi muusikat kuurortlinnas või hoopis Tallinnas, kus anti kaks väga eri­ilmelist kontserti. Tõnu Kaljuste ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor tõid kuulajateni peamiselt Kreegi varasemat koorimuusikat, Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel esitles aga oma palju tunnustust pälvinud plaati „The Suspended Harp of Babel“, millel kõlavad helilooja rahvakoraalide seaded, psalmid ja õigeusu kiriku muusika.

Kumu sisehoovis EFK kontserti kuulates ei saanud ma lahti mõttest, et kellele küll kirjutas Kreek need laulud XX sajandi teisel kümnendil, kui eesti koorimuusikakultuur oli alles kujunemas. Tegemist on oma aja kohta äärmiselt modernsete ja tehniliselt keeruliste paladega, mis võivad mõnikord osutuda komistuskiviks isegi professionaalsetele kooridele. Vastuse saab Kreegilt endalt. Anu Kõlar on oma väitekirjas „Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu“ tsiteerinud Läänemaa õpetajate seminari vilistlase Jaan Kurepalu meenutusi. Nende järgi olevat helilooja, kes töötas selles koolis õpetajana, öelnud nii: „Minu looming jääb suures osas tundmatuks, sest arvestades praeguste kooride taset, on minu laulud liiga rasked. Kui aga kord kooride tase nii kõrgele tõuseb, et koorid neid õppida suudaksid, siis on muusikaline maitse nii palju muutunud, et minu laulud neile enam huvi ei paku.“* Kui selle ütluse esimene pool peab ilmselt paika, siis teine pool on ajapikku osutunud vääraks. See ei ole küll olnud kiire protsess, kuid Kreegi ulatusliku loomingu vastu on hakatud järjest enam huvi tundma nii Eestis kui ka väljaspool, ning ega neid heliloojaid Eestis palju ei ole, kes on saanud lausa omanimelise iga-aastase muusikafestivali.

Keerukusest hoolimata on siiski mitmed Kreegi varased rahvalaulude seaded – pean silmas palasid „Maga, maga, Matsikene“, „Sirisege, sirbikesed“ ja „Meie err“ – olnud juba aastakümneid kooride ja ka laulupeo repertuaaris. Kahjuks osutavad need lood veel tänapäevalgi keskmisele harrastuskoorile kõva vastupanu ja sageli on neid kuulates pugenud hinge soov, et olnuks parem, kui neid ei oleks kavva võetud. Seevastu EFK tegi nende lauludega imet: täiuslik vormikujundus, kaunis vokaal ja veatult esitatud ebamugavad käigud (kes on neid laule laulnud, see teab, millest jutt käib). Et sellist imet teha, peab olema ka vastav materjal, ning tuleb vaid olla tänulik Kreegile, kes oli heliloojana isepäine ega lasknud end kõigutada suhteliselt lootusetust väljavaatest kunagi oma muusikat kuulda.

Kreegi päevadel esitletud Vox Clamantise plaadil „The Suspended Harp of Babel“ on kaasatud Skandinaavia maade rahvapill nyckelharpa ja kannel, millel saadetakse laule ja esitatakse ka Marco Ambrosini spetsiaalselt selle kava jaoks loodud kompositsioone.

Birgit Püve / Arvo Pärdi Keskus

EFK kavas oli paar laulu ka Kreegi 1950. aastate loomingust. Kui 1958. aastal loodud polüfoonilise faktuuriga „Undsel ilmal lätsi ma“ ei erine just palju Kreegi varasemast muusikast, siis 1949/1951. aastal – ühel helilooja süngemal elu­perioodil – valminud lihtsa seadega „Jaan läheb jaanitulele“ vastab üsna täpselt ajastu nõudmistele. Kreek oli teada-tuntud naljamees, ka rasketel aegadel, ning seda lugu kuulates ei saanud ma lahti tundest, et väikese vimka on Kreek pannud sellessegi laulu, sest teist nii romantilist jaanitulele sõitvat ja kõrges registris laulvat Jaani ei meenu küll kellegi loomingust. Eks oma osa andnud ka kergelt humoorikas ettekanne, mis oli rõhutatult ilutsev. Lisapalana kõlas üks Kreegi populaarsemaid laule „Ma kõndisin vainul“. Kui tavapäraselt esitataksegi seda lugu nagu kõndides – halvemal juhul ka paigal tammudes –, siis EFK pigem hõljus läbi selle loo, ja see mõjus väga värske lahendusena.

Peale Kreegi teoste kandis EFK ette Ester Mägi „Mõtisklused“ A. H. Tammsaare sõnadele. Kel soovi, võisid „Mõtisklusi“ samal õhtul kuulata veel teistki korda, sest kammerkoor esitas neid paar tundi hiljem ka Ester Mägi mälestuskontserdil Estonia kontserdisaalis. Olin üks neist soovijatest ja nii avanes võimalus võrrelda kaht esitust eri esituspaigas. Minu sümpaatia kuulub vabas õhus toimunud ettekandele, mis oli tänu heli hajumisele pehmem ja lüürilisem ning nii olid need äärmiselt kaunid ja sügavamõttelised miniatuurid eriliselt mõjusad.

Vox Clamantise album „The Suspended Harp of Babel“, mille andis 2020. aastal välja ECM Records, on kogunud juba rohkelt tunnustust. Otsa tegi lahti BBC Music Magazine, kus valiti kogumik 2020. aasta kahekümne parema klassika­albumi hulka. Auhindu ja nominatsioone on tulnud teisigi. Inglise ajakirja innustusel hankisin minagi plaadi juba eelmisel kevadel ja sellest sai kohe üks mu lemmikuid. Selle albumi seovad suurepäraseks tervikuks kolm komponenti: imeilus muusika, kõrgetasemeline esitus ja originaalne lähenemine muusikalisele materjalile. Rahvakoraalide viisid on üks eesti rahvamuusika kauneim osa ning Taaveti lauludes, mis kuuluvad helilooja väheste originaalteoste hulka, avaldub ka Kreegi hea meloodiavaist, mille ta on ühendanud huvitava ja värvika harmooniaga.

Vox Clamantise sirge ja puhas toon sobib ideaalselt nende laulude lihtsuse ja pretensioonitusega, mistõttu saavad need kuidagi eriti lähedaseks ja intiimseks. Aga nagu Jaan-Eik Tulvel tavaks, piirdub ta harva koorilaulude tavapärase esitamisega – alati püüab ta tuntud muusika ettekandmisel leida ka uue vaatenurga või seade. Sellele plaadile on kaasatud Skandinaavia maade rahvapill nyckelharpa ja kannel, millel saadetakse laule ja esitatakse ka Marco Ambrosini spetsiaalselt selle kava jaoks loodud kompositsioone. Ei mäletagi, kus nägin ütlust selle kohta, et XX sajandist ei ole instrumentide arengus toimunud õieti mingeid muutusi (kui välja arvata, et mõningad pillid on elektrisüsteemiga ühendatud), küll aga võib pidada üheks XXI sajandi uuenduseks unustuse hõlma vajunud instrumentide kasutuselevõtu uues kontekstis. Üks viimase aja põnevamaid avastusi selles vallas on prantslane Guilhem Desq, kes mängib rataslüüral (tuntud ka kui hurdy gurdy) nüüdismuusikat – džässist roki ja ambient’ini –, ning Anna-Liisa Eller, kes esitab barokk­muusikaseadeid kandlele. Samasse ritta võib lisada ka nyckelharpa’del musitseerivad Angela ja Marco Ambrosini, kelle puhul on huvitav juba ainuüksi see, et itaallastest muusikud on leidnud tee Skandinaavia maade rahvapilli juurde. Kreegi muusika sidumine nyckelharpa’ga on väga loomulik – oli ju Kreek tihedalt seotud eestirootslaste ja nende muusikaga. Ambrosini loodud improvisatsioonilised fantaasiad laulude vahel seovad kokku kogu kava, annavad ühtlasi hingamisruumi ja lasevad hetkeks mõttel vabalt uitama minna.

Lõpuks ka artikli pealkirja juurde. Nii eelmisel kui ka sel aastal sattus pärast pandeemia põhjustatud pausi üks esimesi kontserte olema Vox Clamantise „The Suspended Harp of Babel“, kus tuli muu hulgas ettekandele ka Kreegi imeilus „Kui suur on meie vaesus“. Kui eelmisel aastal kirjutasin Haapsalu vanamuusikapäevadest, kus Vox Clamantise kontsert toimus, panin Kreegi laulu parafraseerides kirjutise pealkirjaks „Kui suur on meie vaesus ilma muusikata“. Sel aastal on pealkiri veelgi asjakohasem, aga tahaksin, et ei peaks enam kolmandat seda laadi lugu kirjutama. Sama kontserdikava kuulaksin küll veel ja veel, aga loodetavasti siis juba teistes tingimustes. Lõpetuseks ei saa jätta ka märkimata, et üks korralik aplaus pärast pikka aplausivaba pausi kõlab sama kaunilt kui mõni heliteos.

* Anu Kõlar, Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn 2010.

 

Vt veel: Sirp