Tormise looming, olgu kui tahes pärimuse- ja pärandikeskne, pole kunagi näoga mineviku poole, vaid seda juhib helilooja kaasajale nõudlikult otsa vaatav sotsiaalne närv.

Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontsert „Tormise tuules“ 7. VIII Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Esinesid Iris Oja (metsosopran), Linda Vood (flööt), Veiko Tubin (lugeja), Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid, Tallinna Kammerorkester ja dirigent Tõnu Kaljuste.

Loomulikult saanuks Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva kontserdi üles ehitada ka hoopis teistmoodi kui seda tehti Tõnu Kaljuste juhatamisel: laugemalt ja pretensioonitumalt. Aga milleks? Kui korrata Tormise enda ütlust, siis mitte tema ei kasutanud rahvalaulu, vaid rahva­laul kasutas teda. Küllap samamoodi tahtele allumatult moodustus kontserdi kava – Tormise vaim ise tuli esinejatele peale, et nende vahendusel Issanda aastal 2020 midagi tarvilikku edasi öelda.

Kuidas leidsid rahvalaulud Tormise üles? 1930. aastal ilmus Armas Launise kogumik „Eesti runoviisid“ ja aastatel 1956–1965 vanema rahvalaulu üleskirjutuste kõige põhjalikum kogu, Herbert Tampere viieosaline „Eesti rahvalaule viisidega“. Ent rahvalaulu kui suuliselt pärandatava kultuuri noodistus on ikkagi kõigest hädapärane abivahend ja abstraktsioon, mis annab vähe aimu sellest, kuidas laul õigupoolest kõlas. Seepärast on hindamatu Herbert Tampere, Erna Tampere ja Ottilie Kõiva koostatud viiest LPst koosnev teaduslik antoloogia „Eesti rahvalaule ja pillilugusid“ (1970), mis taasavaldati täiendatuna CDdel 2003. aastal („Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestisi Eesti Rahvaluule Arhiivist“) ja on saadaval ka võrgus.1

Kui Tormis õpetas kümmekond aastat tagasi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias regilaulu stilistikat, siis mäletan, et tema ees laual oli kursuse algusest kuni lõpuni magnetoola ja seesama CD-antoloogia. Kogu kursus pöörles nende salvestiste ümber, sest neist tõepärasemat sissevaadet vanemasse rahvalaulu olla ei saagi. Et mõista Tormise muusikat, toonitas ta ise, on kõigepealt vaja tunda rahvalaulu, s.t materjali, mida ta oma teostes töötleb.

Mure on selles, et millalgi sajandivahetuse paiku, kui Tormis oli mitu aastakümmet rahvapärandist kirjutanud ja käinud koolides regilaulust kõnelemas, tekkis paljudel tunne, et regilaul on midagi väga enesestmõistetavat ja lihtsat: muudkui ava lõuad ja lase tulla. Ei saadud vist alati päriselt aru, mida Tormis regilaulust kõneldes silmas pidas. Igasugune suvaline eeslauljaga algriimis jorutamine sai ühtäkki „popiks“. Tegelikult on regilaulul, nagu seda kuuleme Teise maailmasõja eelsetel salvestistel, omad peensused, näiteks see, kuidas rahvalaulik hingab laulu kulgu häirimata (seda on Tormis jäljendanud nii mõneski teoses). Nendele pealtnäha väikestele, kuid regilaulu stiili mõistmiseks hädavajalikele tõsiasjadele juhtiski Tormis oma kursustel tähelepanu. N-ö praktiliseks kasutamiseks või regilaulu järeleproovimiseks oli sel puhul alati käepärast kastitäis „Uusi regilaulikuid“.

Kui korrata Tormise enda ütlust, siis mitte tema ei kasutanud rahvalaulu, vaid rahvalaul kasutas teda. Küllap samamoodi tahtele allumatult moodustus kontserdi kava – Tormise vaim ise tuli esinejatele peale.

Foto: Siim Vahur

Palju sellest, mis kunagi kuuldud, pole täpselt meeles. Seepärast lubatagu „spikerdada“ Tormise loengute üleskirjutusest, mis on tema võrgulehel kõigile lugemiseks.2 Paljud tänapäevased regilauljad esitlevad regilauluna midagi, mis tegelikult selle traditsiooniga ei haaku. Tormis: „Mida nemad teevad, kui väidavad, et kannavad edasi pärimust ja arendavad edasi regilaulu? Minu arust nad lammutavad ja moonutavad regilaulu eeskätt lauskõnerütmi sissetoomisega, mis tagatipuks näib suunduvat otse uue aastatuhande leiutuse, räppimiseni. See olukord saab olla kujunenud kahel põhjusel: 1) ei tunta kuigi hästi regilaulu suulist pärimust, tema vormi, 2) tuntakse liiga hästi praegusaja pop- ja folklauljaid Ameerikast ja Briti saartelt, olles lummatud nende individuaalsest sugestiivsest esitusest. Mis puudu jääb? Puudu jääb meie oma regilaulu autentne sugestiivsus. See asendub laenulisega.“

Siiski ei kõnelnud Tormis kunagi sellest, kuidas rahvalaulu peab esitama. Sõna „peab“ ei meeldinud Tormisele üldsegi ja iga kord, kui keegi loengus ütles püüdlikult, et regilaulu „peab laulma“ nii või teisiti, ei jätnud ta seda keele­komistust parandamata. Laulu ei „pea“ esitama mitte kuidagi, aga kui tahad seda teha nii nagu vanadel salvestistel, siis on soovitatav pidada üht-teist meeles. Tundub, et see sõna oli vastumeelne teistelegi Tormise põlvkonnas, sest oma ülikooliaastail olid nad kuulnud liigagi palju käske ja keelde selle kohta, kuidas muusika „peab“ olema.

Ärgem siis kasutagem sõnu „pidanuks“ või „ei pruukinuks“ ka kontserdi „Tormis 90“ puhul, ehkki selles leidus nii mõndagi, mida poleks oodanud. Kava saanuks koostada nii, et olnuks ainult „alleaa“ ja „liilee-lailee“, aga selle asemel tuli esile Tormise loomingu teravam ja aktuaalsem pool. „Minge üles mägedele, oksendage orgudesse“ („Eestlase laulukesed“, 1981). Need Hando Runneli sõnad oli vaja laval maha hõigata, et teha teatavaks ununema kippuv asjaolu: Tormise looming, olgu kui tahes pärimuse- ja pärandikeskne, pole kunagi näoga mineviku poole (pärand polegi ju minevikuteema!), vaid seda juhib helilooja kaasajale nõudlikult otsa vaatav sotsiaalne närv.

„Juhan Liivi sarkasmid“ kannab alapealkirja „Pildikesi minevikust“, ikka selleks, et ei tuleks mõttessegi otsida Liivi salmides sarjatule paralleeli aastast 1979 või 2020. „Oh sa unustatud, oh sa põlatud, /…/ oh sa eeslitest iiatud – eesti kunst!“, „Üks eesel leiab teise ära“, „Mäletsejad on kitsed ja mäletsejad on lambad, mäletsejad on mõtlejadki mehed, ja kõige suuremad mäletsejad on ajalehed“, „Kes meeldida tahab, peab roomama“ … On tõesti hea, et eeslid ja limukad elasid kunagi ammusel hallil ajal ja praegu ei pea keegi end Liivi sõnadest puudutatuna tundma. Või siiski?

Regilaulu üks põhitunnuseid on selle katkematu kulgemine ehk „laulu mõnu“. Seda arvestades möödus kontserdi esimene pool igati mõnusas vaimus, kuivõrd repertuaar (sh „Neli etüüdi Juhan Viidinguga“ lugejale ja segakoorile, „Tornikell minu külas“ Rasmus Puuri orkestreerituna ja instrumentaalseades „Reminiscentia’d“) mängiti ilma katkestuseta. Nii tuleks teha alati. Kui tüütud on koorikontserdid, kus käsi lüüakse kokku iga mõneminutilise pala järel! Seevastu kontserdi teises pooles (sh „Kurvameelsed laulud“ metsosopranile ja keelpilliorkestrile ning „Raua needmine“) lubati kuulajal endast auru välja lasta, sest kauem poleks niikuinii keegi suutnud seda sees hoida. Oli hea meel näha kohapeal rahvusringhäälingu võttegruppi, sest esitatu väärib tõesti jäädvustamist ja järelvaatamist.

Lisaloona mängiti „Kui mina alles noor veel olin“ muusikast Arvo Kruusemendi filmile „Kevade“ (1969), eesti kinokunsti üks mõjusamaid heliribasid, kus kõik arvestused on läinud õnnelikul kombel täppi. Avaldatud pealkirja all „Meie elu“ Ado Grenzsteini „Kooli laulmise raamatus“ (1878) ja hiljem mitmes Karl August Hermanni väljaandes, on see laul filmis kujutatud ajajärgu koolirepertuaarina tõepärane, nostalgiaküllane ja haakub pealegi sümboolselt filmi elukevade teemaga. Seejuures on nostalgia mitmekordne, kuivõrd seda viisi on palju tsiteeritud ka XX sajandi esimese poole muusikas (näiteks Artur Kapi sümfooniad nr 1 ja nr 4, Juhan Aaviku „Süit eesti viisidest“, klaveripaladest Mihkel Lüdigi „Vee peal. Barkarool“, Artur Lemba „Eesti rapsoodia“, Adolf Vedro „Runo nr 2“…). Laulu sümboolne laeng on rikkalik, ent seda kuuldes meenuvad ikkagi kõigepealt just „Kevade“ ja Tormis.

Kontserdil „Tormis 90“ esitatu tähendusseosed ulatuvad muidugi palju kaugemale Tormise enda daatumitest, nii mineviku kui ka loodetavasti tuleviku suunas. See, kes võtab ette tee tema loomingusse, rändab ühtlasi „Raua needmise“ šamanistlikult müütilisse maailma, omamoodi Carl Gustav Jungi kollektiivsesse teadvustamatusse, kus ajapiiride ülesed nägemused segunevad päevakohase hoiatussõnumiga. Mis pole sõnadena kirjas, see on äraarvamiseks vihjena ridade vahel. Eks iga põlvkond peab Tormise tähenduse enda jaoks ise välja mõtlema.

1 Eesti rahvamuusika antoloogia. Helisalvestisi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Koost Herbert Tampere, Erna Tampere, Ottilie Kõiva. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2016.

http://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/index

2 Veljo Tormis, Regilaulmise stiilitunnused. Loengutsükkel. http://www.tormis.ee/Regilaulmise_stiilitunnused.pdf

 

Vt lisa:

Tormise vaim tuli peale