ARVUSTUS. «Suidsusannasümfoonia» om seos kõrras läbi. Lubati luvva ilma ja mõskõ inemiisi. Tuud sai.

Kõgõ mõosamb oll’ tükü silmäga nätä osa. Lavastaja ja kunstnigõ kuuntüün sündü püüne pääle üts väkev ürgsupp, mille kesken olõva sannalava päält löüdse kõik luumisõs tarviligu. Kõoossast sai dirigendikepp, kõolehist pulman pillutava kruunlehe, vihtõst latsõ kõttu.

Lava pääl liikminõ teküt’ transitundõ. Näütlejä olli kõik väega hää, esieränis tahassi vällä tuvva Trolla Agu Põhjala Imändä rollin. Ku miis naist mäng, om tuu iks nall’akas. Poolõs sekondis oll’ kah, a sõs muutu kõik nii usutavas, et õkva hirmsa nakas’.

Naarda sai tõisi kotussidõ pääl, absurdi oll’ mõnusalõ nigu müüten iks. Heng sai puhtas regilauluga. Kalkuna Mari ja Hainsoo Meelika unõlaul oll’ kõgõ katartilidsõmb kotus tükün. Koori laulõt lõpulaul jäi ummi puultuunõga kavvas kummitama.
Sisuosa oll’ tuu, millest ma tsipa inämbät oodi. Võimsa teksti olli võedu alussõs, a ei tiiäki, sai sõs noid ülearvo pall’o ja naksi nä ütstõist üle trumpama, a terviku tunnõt es tekü.

Kokkovõtvalõ või üteldä, et ilma luudi ja inemiisi mõsti kõrraligult, tagaots jäi tsipa tahmatsõs. Vahepääl nii iks juhtus.

 

Vt veel: Uma Leht