Kevadel oli Märt-Matis Lill pildil seoses rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (ISCM – International Society of Contemporary Music) rahvusvahelise nüüdismuusika festivaliga World Music Days ehk maailma muusika päevad, kuna ta oli festivali Eestisse toomise peamisi initsiaatoreid ja üks kunstilisi juhte. Suve teises pooles jõuab Lille loomingus kätte järgmine verstapost. Augusti alguses tuleb ettekandele tema neljas lavateos „Suidsusannasümfoonia“. Kohtusime, et vestelda pärimusest, vast lõppenud laulupeost ja päevapoliitikast. Millist teemat me ka ei käsitlenud, otsapidi jõudsime ikkagi kunsti mõtestamise juurde.

Ütlesid 2017. aasta lõpus ühes intervjuus, et oled oma lavateostes tegelenud suurte küsimustega. Esimeses armastuse, järgmises kahes vägivallaga. „Suidsusannasümfooniat“ tutvustavates artiklites jääb kõlama taassünni mõiste.

Laiemas plaanis kujutab „Suidsusanna“ lugu elukaart: sünnist surma ja taassünnini. Taassünd pole temaatiliselt eesmärk omaette, vaid see, kuhu kõik välja jõuab. Suitsusaun kujunes hämmastavalt orgaaniliseks pidepunktiks abstraktsete loomislugude ja eepilisemate sündmuste keskmes. Saun on olnud oluline rituaalne koht, mis tähistab inimelu kaalukaid pöördepunkte. Lähed sauna ühena ja tuled välja teisena.

Miks on pärimusega tegelemine oluline?

Mind on kogu aeg paelunud arhailised teemad. Pärimuslikus materjalis on teatav destilleeritus – kujundid on välja kujunenud pika aja jooksul. Pärimus­teemadega tegeledes puutud kokku justkui kunsti elementaarsete ühikute ja baasstruktuuridega. See erineb kirjakultuuri loogikast, kus muutused on tihtipeale üsna kiired: teos tehakse valmis ja see võib saada üsna koheselt osaks kaanonis. Suulises pärimuskultuuris püsivad kujundid ja nende mõju kaua ning see on sageli hämmastav, kui hästi need töötavad. Nende olemasolule on sügav põhjendus.

Kas sa tahad suitsusauna kommet oma loomingus taaselustada?

Ei, see ei ole kindlasti omaette eesmärk. Suitsusauna kultuuriga on laias laastus ikkagi hästi. See elab arhailise traditsiooni tänapäevase modifikatsioonina rahulikult oma elu edasi.

Pärimusega käib justkui loomulikult kaasas eeldus, et tegemist on millegagi, mis on juba jäänud kõrvale, kuid kõik traditsioonid ei vaja tingimata taaselustamist. Me ei mõtle tihti sellele, et paljud tavad on iidsed.

Jah, Eestis on palju selliseid arhailisi kihistusi, mis Kesk- või Lääne-Euroopas ei ole säilinud. Inimesed tihtipeale ei teadvusta, et meil on säilinud midagi niivõrd ehedat ja terviklikku. Aga nii on ja just seetõttu on ka suitsusauna kujundil potentsiaal meid sügavalt puudutada.

Foto: Anneli Ivaste

Suvised etendused on tihtipeale kerged. Mida sa selle lavastusega pakud? Kas sa lood meelelahutust?

„Suidsusannasümfoonia“ ei ole spetsiaalselt suveks loodud tükk. Minu jaoks on meelelahutusel ja kunstil olemuslik vahe. See muidugi ei tähenda, et kunstil poleks meelelahutuslikku aspekti. Kindlasti on, aga oma sügavamalt olemuselt on need kaks täiesti erinevat maailma. Süvakultuur ei taotle seda, et inimesed saaksid eelkõige mõnusalt aega veeta. Kunsti peamine eesmärk on inimest raputada, panna midagi teistmoodi nägema. Meelelahutuse funktsioon on tekitada inimeses mõnus äraolemine ja sealjuures ei tohiks teda mitte ülemäära segada. Minu jaoks kunst oma väärtuslikumal kujul heas mõttes segab inimest, ei jäta teda rahule.

Suvi võib sümboliseerida vaimset lodevust või vastupidi, olla aeg, mil tegeleda huvipakkuvate teemadega sügavuti. Milline on tavaliselt sinu suvi?

Minu jaoks on suvi rahulik aeg. Kuigi huvitav on, et pärimuslikult on suvi olnud kõige tihedam tööaeg. Aastaaeg, mil meie esivanematel on rahulikult olnud aega teemade üle järele mõelda, on traditsiooniliselt olnud talv. Näiteks keegi hull tavaliselt suvel ei abiellunud, sest see oli kõige tihedam tööaeg. Kirikuregistrites on näha, et pulmi peeti just talvisel ajal. See näitab selgelt midagi, mille me tänapäeval oleme unustanud. Suvi, mis assotsieerub grillimise ja tšillimisega, on midagi uut. Mulle meeldib suvel võtta ette näiteks mõni mahukas raamat, mille lugemiseks on hooajal raske leida järjepidevat keskendumise energiat. Suvi on hea aeg loomingulisele inimesele, eriti kui on võimalus kusagil maal olla.

Kui oluliseks pead seda, et sinu kui autori hääl jõuaks kuulajani?

Mis see loominguline tegevus muud on kui iseenda väljendamine. Ma tegelen sellega kogu aeg, aga mitte nii, et autori­hääle kuidagi eriliselt välja toomine oleks minu jaoks eksplitsiitne taotlus.

Minus tekitab ebamugavust, kui ma ei saa aru, millega helilooja on süvitsi tegelenud. Seetõttu on kavaraamatu lugemine mulle oluline. Kerge on teost hukka mõista, kui ei mõista, millega autor on vaeva näinud.

Muusikateose puhul ma pigem ei taha lugeda kavalehe tekste enne teose kuulamist, sest mõnikord tekib sellest täielik disharmoonia. Vahel on kavasse kirjutatud jutt liiga konkreetne ja sunnib heliteosest otsima midagi, mida seal minu kui kuulaja jaoks ei ole. Muusika on ju abstraktne ja seetõttu võib seda väga erineval moel tõlgendada. Pigem on pärast huvitav lugeda, kas autor suutis ainult muusikaliste vahenditega oma mõtet ja taotlusi edasi anda või mitte.

Kas sa eristad kuulamiskogemuses intellektuaalset naudingut meelelisest naudingust?

Need on minu jaoks tihedalt seotud. Mõnes teoses on intellektuaalse naudingu alge suurem kui teises. Näiteks uuskomplekssuse esindaja Brian Ferneyhough’ loomingut oleks tõesti raske kirjeldada kui väga meelelist naudingut, samas intellektuaalses plaanis on ta muusika ülimalt paljupakkuv. Jällegi mõni spektraalsem helilooja võib tänases esteetikas olla mõjus just vahetu helikogemuse mõttes. Mõnevõrra lihtsustatult võiks öelda, et hea kunst on see, mis suudab pakkuda mõlemat: midagi ajule ja midagi südamele. Küsimus on, mil määral ühele, mil määral teisele. Selge on see, et erinevates esteetikates on rõhuasetus erinev, aga minu jaoks jääb ainult ühest poolest väheks.

Juulikuu alguses toimus laulupidu. Kuigi koorimuusika mängib Eesti kutseliste heliloojate loomingus olulist rolli – seda tõestasid näiteks kooriloomingu fookusega maailma muusika päevad –, ei kõla laulupeol mitmete Eesti professionaalsete heliloojate uuekõlalisem muusika. Põhjenduseks tuuakse, et laulupeo koori väljendusvahendite hulk on niivõrd kitsas, et see ei võimalda ennast loominguliselt väljendada. Samas on laulupidu rahvusliku identiteediloome mõttes üks kandvamaid sündmusi Eestis. Kas see on probleem, et mitmete Eesti esinduslikumate heliloojate teosed sellel üritusel ei kõla?

See on probleem, aga ma ei süüdistaks siin heliloojaid. Selge on see, et rituaalses ja sotsiaalses plaanis on laulupidu eestlastele ülioluline sündmus, aga selle kunstilises ambitsioonis ei ole minu arvates üritatud sarnast kaalukust saavutada. Rikkalikkuse ja kunstilise taseme mõttes tundus mulle huvitavam orkestrite osa. Kooride kava liikus valdavalt turvalises tsoonis. Ma saan aru, et harrastuslik kontekst seab omad piirid, aga kindlasti oleks võimalik sinna integreerida rohkem tänapäevast helikeelt ja nõudlikumat esitustaset. Kas või nii, et on üksikud hetked, mil ei ole tegev kogu mass, vaid professionaalsemad koorid või siis ühendatakse professionaalsemaid ja harrastuskoore sel viisil, et nõudlikum osa jääb kutseliste kooride kanda. Oluline on see, et koorid teeksid midagi, mis resoneeriks rohkem XXI sajandi või kas või XX sajandi teise poole helikeele ja esteetikaga. Praegu kasutatakse laulupeol aga valdavalt pigem XIX sajandi lõpu väljendusvahendeid. Seda tehti sel aastal küll üsna mitmeplaaniliselt, näiteks oli Rimski-Korsakovi lülitamine programmi üllatav, julge ja samas sisuliselt põhjendatud valik. Üldiselt võib öelda, et laulupidu on suurepäraselt osanud vaadata tagasi, aga ma loodan, et mingil hetkel hakatakse rohkem ja julgemalt vaatama ka edasi.

Kas kõrgkultuur peab kõnetama masse?

Minu arust ei pea see seda teadlikult tegema, aga ma arvan, et väga hea kunst suudab kõnetada ka inimesi, kes ei ole üldiselt professionaalse kunsti tarbijad. Kuid selleks on vajalik pingutus, kõik ei pea lihtsalt kätte tulema. Me kõik saame aru, et veininüansse on võimalik eristada siis, kui oled veine pikka aega degusteerinud, oma maitsemeelt arendanud. Samamoodi on Michelini-klassi toiduga. Miks me aga eeldame, et kunst peaks olema nagu hamburger? Muidugi on mingit sorti kõrgkultuuri, mille lävi on väga kõrge. Kui võtta kas või taas Ferneyhough, kelle looming nõuab üsna suurt eelnevat kogemuspagasit, et saada aru, mida seal üldse nauditavat on. Aga näiteks Olivier Messiaeni muusika ei ole üldse nii raskesti lähenetav. Tema „Turangalîla-sümfoonias“ on tasandeid, mis kõnetavad väga kergesti, olgugi, et tegemist on ühe XX sajandi olulisema sümfoonilise teosega. Ta on kokku toonud suhteliselt vahetu meelelise ja teiselt poolt rafineeritud tasandi.

Räägime ka päevapoliitikast. Tänase valitsuskoalitsiooni võimule tulemise ja poliitilise kultuuri muutumise kontekstis – pean silmas näiteks diskrimineerivaid avalikke seisukohavõtte –, on paljud kultuuri­valdkonna inimesed üles kutsunud oma meelsust väljendama. Kas sa tunned praeguse olukorra pärast muret?

Mind paneb tegelikult muretsema see, et retoorika on muutunud agressiivseks ja polariseerituks. Ühed ütlevad „natsipask“ ja teised „roosa ila“. Sellise suhtumise ja retoorika puhul ei taha mina küll pooli valida. Minu arust on sellel, miks EKRE võimule sai, selged põhjused. Üks nendest on kindlasti regionaalpoliitika. Inimesed kippusid hääletama EKRE poolt just nendes piirkondades, kus vaesus on kõige suurem. Eesti on Euroopas regionaalse ebavõrdsuse suhtes esimese kolme hulgas. See näitab eelmiste valitsuste suurt tegemata tööd. On arusaadav, et demokraatlikus korras tekib varem või hiljem protestijõud, mis need probleemid ja nendest tekkinud protesti­meeleolud osavalt ära kasutab. Lisaks sellele on praegu mitte ainult Euroopas, vaid üldse läänemaailmas jõuliselt pea tõstnud populistlik ja tihtipeale poliitkorrektsuse vastu suunatud trend. Me oleme juba mõnda aega orgaaniline osa läänest ning on selge, et sedasorti suund pidi varem või hiljem meilgi ilmnema. Minu jaoks on peamine küsimus selles, kuidas Eesti ühiskond suudetakse kokku siduda. Ma tunnen kõige suuremat muret keskala suhtes, kus erinevate vaadetega inimesed kokku saaksid ja oleks võimalik omavahel asju arutada. Kas või vihaselt vaielda, kui vaja, aga ikkagi nii, et pooled respekteerivad teineteist.

Kirjutasid vastulause Mart Helme väitele, justkui oleksid praeguse Eesti vabariigi viimase veerandsaja kultuurisaavutused esimese omariiklusperioodiga võrreldes tagasihoidlikud. Miks sa seda tegid?

Minu jaoks ei ole see tõsiseltvõetav väide. Ma arvan, et Helme flirdib selgelt sarnase retoorikaga nagu Soomes Põlissoomlaste partei, et kõige väärtuslikum kultuur on see, mis on loodud XIX sajandil ja XX sajandi alguses. Soomes Jean Sibelius ja Akseli Gallen-Kallela ning Eestis Anton Hansen Tammsaare ja muusikas võib-olla Tobias. Ma saan aru, kust see retoorika tuleb, aga kuna see väide puudutas nii selgelt nüüdisaegset heliloomingut, siis ma pidin välja tooma, et päris nii lihtne see ei ole. Mingitpidi on see seisukoht väga inimlik. Tihtipeale on isegi kultuuriinimesed üleolevad selle nüüdisaegse kunstivaldkonna suhtes, mille esindajad nad ise ei ole. Nii näiteks öeldakse, et nüüdisaegne kujutav kunst on üks purki sittumine, nüüdisaegne helilooming kakofoonia ja nüüdisaegne kirjandus ainult ropendamine. Need, kes ei ole ise selle eluala esindajad või ei soovi, ei viitsi sellesse põhjalikumalt süveneda, teevad kergelt meelevaldseid üldistusi. Tänapäeval on üldse tikkunud üha valdavamaks saama mingi üleüldine pinnapealsus – ilmselt soosib ka sotsiaalmeedia selliseid lahmivaid väljaütlemisi. Palju raskem on regulaarselt käia kunstinäitustel, kontsertidel, lugeda kaasaegset kirjandust ja üritada aru saada, millised on need erinevad väljendusvahendid, millega tänapäeva kunstnikud tegelevad. Ma arvan, et Helme ütles välja selle, mida paljud mõtlevad.

Kuivõrd sa tunned, et kunstnikud teevad kunsti kunstnikele ja muusikud muusikutele? Kuidas sa oma auditooriumi ette kujutad?

Ma ei tegele aktiivselt auditooriumi ettekujutamisega. Kõige olulisem publik kunstniku jaoks on kunstnik ise. Sa pead ise olema rahul sellega, mida teed. Heade kunstnike ühendav joon on läbi aegade olnud suur nõudlikkus iseenda suhtes. See on see, millesse ma usun. Ma arvan, et suured heliloojad-kunstnikud on need, kes väga raskesti on rahuldunud sellega, mida nad teevad. Kui kunstnik võtab ennast tõsiselt, siis on kunstil potentsiaal kõnetada laiemat publikut, aga ma ei usu, et see peaks olema eesmärk omaette. Kuulajaskonna teadlik suurendamine ei anna reeglina kunstilises mõttes häid tulemusi. Kunst peab tegelema ikkagi kunstiga, mitte publiku püüdmisega.

 

Vt veel Sirp