Ohoi sinda rauda raiska!*
Eesti Filharmoonia Kammerkoor pühitses vabariigi sünnipäeva viimseni välja müüdud Euroopa muusikakeskuste täissaalides.
Anne Prommik, Klassikaraadio toimetaja
Kingad, kleit, noodid, meik!
Jälle on minek. Eesti Filharmoonia Kammerkoori naisrühma sepitsetud vemmalvärss aitab une pealt pakkida kohvri laulja esmatarbevahenditega. Esinduskoori seiklused Euroopa kärarikkamatel lennuväljadel ja uhkemates kontserdisaalides algasid 25. jaanuaril, mina kihutan esmaspäeval Londoni lennukile, et olla tunnistajaks Londoni Barbicanis ja Dublini KOntserdimajas toimuvaile kontsertidele.
Che caldo! Kui palav! ohkab tumedasilmne itaalia paar metroos. Jaanuarilõpu teisipäev Londonis algab lahkelt kevadises päikeses. Olgugi kammerkoor juba Londonis esinenud nii Cadogan Hallis kui ka kuulsa mammutfestivali BBC Proms raames hiiglaslikus Royal Albert Hallis, on esimene kord, kui kontserdipaigaks on 80ndatel ehitatud Barbicani keskus, brutalistliku arhitektuuri musternäide, mida kuninganna Elizabeth olevat selle avamisel nimetanud lausa “kaasaegseks maailmaimeks”. Keskuse seitsmest kontserdisaalist on koori jaoks reserveeritud igapäevaselt Guildhalli Muusika- ja Draamakooli kasutuses olev Milton Court, kuhu mahub üle 600 kuulaja. Õigupoolest on see saal üks uuemaid kunstikeskuses, mille sõbralik funktsionaalne minimalism meenutab Skandinaavias sel sajandil valminud muusikarajatiste oma. Meid võtab vastu sõbralik, ent kompromissitu BBC helitehnik – tänasest kontserdist teeb otseülekande kuulus muusikakanal Radio 3. Kui tavaliselt teeb koor proovi istudes, siis raadio heliproovi jaoks tuleb sisse võtta esinemisasend ja laulda nii kõige vaiksemaid lugusid (Arvo Pärdi Nunc dimittis) kui kõige valjemaid (Veljo Tormise Raua needmine)
Pool tundi enne kontserti ootab publik saali pääsemist. Suusamütsid peas, istuvad nad ristisjalu aknalaudadel ja krõbistavad otse pakist kartulikrõpse ning soolapähkleid. Plaadileti ääres sirvib koori albumeid naeru mugistav söör, kes oleks nagu otse “Allo! Allo!” sarjast välja astunud. “No Curly Strings, right?”
“Ootasin seda kontserti nii väga, et ei saanud öösel magada!” tunnistab särtsakas punapea, Londoni Sümfooniakoori laulja Kristi Jagodin. Tunnen isegi kummalist ärevust kõhus, nagu peaksin ise hetke pärast saalitäie üsna kalapilgulise publiku ette astuma. Nagu oleks eksam! Seda saali kasutabki igapäevaselt Barbicanis tegutsev Guildhalli Muusika- ja Draamakool, kus on õppinud näiteks Rahvusooper Estonia tenor Oliver Kuusik.
Aga kõigepealt publikut Barbicani sõbralikult naeratav peamanager Nick Kenyon. Peanupu hiilates teeb ta muheda ülevaate Eesti lähiajaloost ja koorilaulu rollist vabariigi sünni juures.
Koor alustab Arvo Pärdi varase teosega “Solfeggio”, mida lauldakse noodinimedel. Milton Courti saali kohta ütleksid muusikud, et see on “kott”. Tegelikult kõlab siin nagu korralikus helistuudios, aga mitte kuidagi ei õnnestu end kujutleda kirikuvõlvide kuminasse, mis Pärdi muusikat ju alati hardalt õilistab. Esimene akord on veidi ebakindel. Lauljad nagu otsiksid harjumuspärast kõla. Sulen silmad ja ma nagu ei kuulekski EFK isikupärase slaavi kumerusega tooni. Pigem on see siredalt sirge nagu mõnel briti esindusansamblil. Publik kuulab, näod pinevil. Avangardi paha poisina alustanud Arvo Pärt on see nimi, mis saali nõnda kiirelt välja müüs, kui uskuda Barbicani klassikaprogrammi juhi Paul Keene’i sõnu.
Küllap tal on õigus, sest peale vaheaega (kui Pärdi osa kavast on läbi), haigutavad publiku hulgas mõnedki tühjad istekohad. Aga koor on taas iseloomuliku ümara tooni üles leidnud. Cyrillus Kreegi “Õnnis on inimene” ja “Psalm 104” mõjuvad kui palsam kõrile. Soe loomulikkus laseb neil mõjule pääseda ka kuivas saalis. Aga päriselt tuleb kuulajatesse elu sisse alles Tormise “Raua needmise” ajal. Kaido Janke taob ennastunustavalt šamaanitrummi ja publiku seljad sirguvad. Ühed põrnitsevad üllatunult kava, kus lugude tekstid ka inglise keelde ümber pandud, teised vaatavad poolehmunult soliste. Toomas Tohert ja Olari Viikholm peaaegu sülitavad sõnu läbi hammaste välja. Niisugust paganlikku riitust pole vist Barbicani seinad varem kuulnud. Osa publikut ei oska seisukohta võtta, teine osa karjub – braavo! Veljo Tormise “Jaanilauludest” kõlab ka lisalugu. Koorilauljate õhtu lõpeb sõbralike tõmmude meeste hoole all nurgapealses restoranis, kus ahvatlevalt lõhnavad fish and chips i portsjonid näikse kui kolme inimese jaoks mõeldud.
Järgmisel hommikul kell 7 ei valitse täistuubitud bussis liiga pidulik meeleolu. Ehtlondonlik ilm ja vähene uni ei tekita entusiasmi. Dublinis sajab isegi lörtsi, puhub vinge tuul, kõik otsivad kohvritest mütsid-sallid välja. Lausa kodusena mõjub Iiri pealinn peale Londonit! Dublini Rahvuslik Kontserdimaja paikneb 19. sajandi lõpul ehitatud hoones, mis aastaid oli kasutuses ülikooli aulana. 1200-kohalise saali ehteks on hiiglaslik mehaaniline saksa tüüpi orel. Roheliseks maalitud sambad loovad erakordse kontrasti kuumade kaheksakümnendate stiilis robustse laega. Maja ilmselgeks valitsejaks on läbi fuajee kahe korruse toretsev hiigellühter. Kammerkoori Iiri mänedžer Karina Lundström jutustab, et kui seda lühtrit paigaldati, siis tema trompetimängijast vend käis oma pilli kõrgete nootide abil lühtrit katsetamas. Et kindel olla, ega klaasripatsid kõrgetel sagedustel klirisema ei kuku. Enne kontserti saame küll klaase kliristada – saatkonna vastuvõtul. Filharmoonia Kammerkoor laulab hümni ja šampusepokaalide sära peegeldub hiigellühtri tuhandetelt ripatsitelt. Inimesi üha voorib. Tõepoolest, ka selles 1200-kohalises saalis, ei põrandal ega rõdudel pole ühtegi vaba istekohta. Minule eraldatud piletile on trükitud hind – 55 eurot. Iirlased peavad tõesti Pärti väga armastama! Nagu inglasedki, aga siinne publik erineb Londoni omast küll nagu öö ja päev. Nad keeravad küll samuti oma mantlid rulli ja pistavad tooli alla või siis istuvad üldse, mütsid peas. Nagu eilegi, on publiku hulgas ka peaminister Jüri Ratas. Aga esimesest hetkest saadik on midagi hoopis teisiti. Proovis kurtsid lauljad küll, et nad laval üksteist üldse ei kuule. Meie saalis aga kuuleme neid küll väga hästi! Karina Lundström küll arvab, et selline kava kõlaks ikka kirikus paremini. Minu arvates on saali pehme kaja küll väga soodne. Kuulajad on kooril igatahes esimesest noodist saadik peos. Kui algul on veel sahistamist-köhimist, siis iga looga keskendumine süveneb. Kõlab esimese poole eelviimane lugu, Nunc dimittis – ja tundub, et 1200 inimest on lõpetanud hingamise. Isegi minu lähedal istuva kootud baretiga vanaproua pea ei värise enam sugugi. Kaspars Putninš juhatab keskendunult ja plastiliselt. Pisimgi liigutus on energiast laetud nagu hüppevalmis kiskjal. Dopo la vittoria! Võidu järel – võiks tõlkida viimase Arvo Pärdi teose pealkirja.
Peale vaheaega kuuleb publik iirlase Conor O’Reilly muusikat. Liigutatud helilooja on kohal, et lauljaid südamlikult tänada. Ilmselt saab Iirimaa esiettekande ka Galina Grigorjeva tsükkel “Elu öö” Aga taas toob kõigile elu sisse šamaanitrummiga joigumine. “Raua needmine” paneb kuulajad püsti kargama. Standing ovations Dublinis näeb küll välja hoopis teistsugune kui Tallinnas. Kui Eesti publik tunneb alati kohustust korraga tõusta, siis iirlased ei pööra teistele kuulajatele tähelepanu ja tõusevad kaootiliste salkadena. Ükskõikseid nägusid ei ole siiski võimalik märgata. Kõlab lisalugu – ja nii ruttu see kontsert läkski!
Järgmisel hommikul jõuavad lauljad veel kodustele lennujaamast kuulsaid võiküpsiseid varuda. Nädalavahetuseks saavad lauljad koju, et siis jätkata tuuri Amsterdami Muziekgebouws.
Kuus kontserti Euroopa uhkeimates kontserdimajades
EFK tuur algas 25. jaanuaril Hollandis Groningenis Tõnu Kaljuste juhatusel. Brüsseli Flagey kontserdimajas jätkati Risto Joosti käe all ühes Tallinna Kammerorkestriga. Järgmisel päeval sealsamas võttis ohjad enda kätte koori peadirigent Kaspars Putninš. Tuuri tipphetk oli teisipäeva, 30. jaanuari õhtul Euroopa suurimas etenduskunstide keskuses Londoni Barbicanis toimunud kontsert. Hiiglaslik klassikagurmaanide meka on koduks ka Londoni Sümfooniaorkestrile, EFK esines seal esmakordselt. Üle 600 kuulaja mahutav saal oli viimseni välja müüdud ja sellest tegi otseülekande ka BBC Radio 3. Järgmisel päeval, 31. jaanuaril järtkus tuur Iirimaa klassikalise muusika keskuses, Dublini Rahvuslikus Kontserdimajas, mis oli samuti viimseni välja müüdud. Koori kavasid värvisid lisaks Cyrillus Kreegile, Arvo Pärdile ja Veljo Tormisele ka kohalike autorite, elektroonilise muusika keskuses IRCAMis tegutsenud inglase Jonathan Harvey intellektuaalselt põnev muusika ning Iiri helilooja Conor O’Reilly kooriteosed. Dublini publik kuulis ka Galina Grigorjeva teost Nox Vitae. Tuur jätkus 5 ja 6. veebruaril Amsterdami Muziekgebouws.
*Veljo Tormise “Raua needmine” (1972) algussõnad
https://kultuur.postimees.ee/4399459/ohoi-sinda-rauda-raiska?_ga=2.243186306.1812019258.1518423484-1645447653.1500533676&_gac=1.251549172.1517665823.Cj0KCQiA2NXTBRDoARIsAJRIvLxmN84UDr27pltGuGe_NO7uhDVK_c_AToT4i9bbPNyvpWIsb8xiCv4aAjGMEALw_wcB