Kadri Vooranna esimene suurvorm on nauditav elamus, mille helilisele teostusele ei ole palju midagi ette heita. Vaid ehk seda astumata jäänud sammukest Eesti Filharmoonia kammerkoori nüansside veel oskuslikuma ärakasutamise suunas.
„Laineile end kingin“
Kadri Voorand ja Eesti Filharmoonia kammerkoor
Taavo Remmel
Dirigent Kaspars Putninš
Helikunstnik Ilmar Madison
Niguliste kirikus 26. novembril
Kadri Vooranna ja Eesti Filharmoonia kammerkoori (EFK) ühisettevõtmine on heas mõttes auahne projekt. Koguni selline, et selle hindamine nõuab pisut distantsi ja aega. On palju, mis vajab kuulajasse settimist.
Kuigi iseenesest on tegemist kolmeosalise kontserdiga – alguses kõlavad EFK esituses John Cage „Four2“ ja Anders Hillborgi „Mouyayoum“ –, moodustab lõviosa sellest Vooranna esimene suurvorm „Laineile end kingin“. Segakoorile, soolohäälele, klaverile ja kontrabassile kirjutatud teos põhineb Põhja-Eesti rahvapärimusel ning on oma olemuselt väga voorannalik.
Kuid Niguliste kiriku kõla arvestavad Cage’i ja Hillborgi teosed pole siinkohal sugugi tähtsusetud. Olles EFK kirurgilise täpsusega paika lihvitud, loovad vaid helidel ja kõladel põhinevad kooriteosed oivalise fooni tulevale. Sealjuures kõlab „Four2“ nagu sügishommik, mil astud paljajalu õuemurele ja tajud esimest korda, et enam pole suvi, „Mouyayoum“ aga võiks olla nagu esimese kosmoseränduri emotsioon, kui ta puutub kokku nähtustega, millele ta ei suuda nime anda ega neid sõnadega kirjeldada.
Ehk oleks pilgeni täis saali puhul olnud hea mõte mõlemal pool publikut alustanud lauljad õige pisut viimastest ridadest eemale nihutada, et imepisikeste laulutehniliste liigutuste adumine poleks ka kõige tagumiste kuulajate lummuse uksele koputanud – aga see on tegelikult tähtsuseta kõrvalmärkus.
Vooranna teos toob lavale tema enda soolohääleks ja klaveri taha, EFK ning Voorannaga kaua koostööd teinud Taavo Remmeli kontrabassiga. Etteruttavalt kokku võttes on neil kõigil oluline roll, sest lahutades kas või ühe neist elementidest tervikust oleks see kindlasti hoopis teistmoodi teos. Vähemate pingete ja kahvatuma kõlaga.
Oma korduste ja kõlade, kiirete ja ootamatute rütmimuutustega on see teos kantud sellest, mis on Voorannale kõige omam. On ju kogu see iseenesest lõpuks traagiline lugu rahvapärimus (aga võib-olla lihtsalt ettekujutatud unenäoline segu pärimusest) ning juured – või traagelniidid, kui soovite – on tahtlikult paistma jäetud.
Kuid kui ma ütlen, et „Laineile end kingin“ on rahvapärimus ja regilaululise motiiviga, on oht kujutada endale ette tõsieestilikku nühkimist, mida kõikvõimalikelt folkidel ja rahvapidudel ikka aeg-ajalt kohtad. Ärge kujutage. Kui 21. sajandi regilaul on regilaul 2.0, siis siin on tegemist regilaul 5.0-ga. Hea küll, 3.0-ga, sest 5.0-ni oleks Voorand jõudnud, kui oleks end kahes kontserdi avateoses tõestanud koorile veel rohkem vastutust andnud ning EFK suutlikkusest veel rohkemat välja pigistanud.
Kuid selles, mis on antud, töötab koor filigraanselt, toetades solisti, kes omakorda ilmestab koori. Peaosad ja rollid vahetuvad ning vahepeal antakse juhtiv roll hoopis klaverile-kontrabassile või kiriku kõlale. Kõik see on tähtis, sest emotsioonid, mida teos väljendab, on äärmuslikud ja nõudlikud. Armastusest surmani, igatsusest tülpimuseni, tulevikulootusest hääbumiseni.
„Laineile end kingin“ muutub pidevalt nagu merigi, maitsedes kohati nagu allikavesi, siis nagu maasikad ja korraga, kõige tummisemate kobarate juures nagu aroonia.
Teose helikeele nõtkus on vajalik, sest kõrvuti emotsioonidega väljendab see ka palju põhjaranniku karges looduses valitsevaid hääli ning helisid – näiteks III pildi merelised motiivid on otseselt justkui muusikasse transkribeeritud loodushääled. Samas läheb IV pildis kohe vaja pühalikku, peaaegu kiriklikku lähenemist ning VIII pildis massiivsusega segatud ketravat elementi, kus helisid keritakse nagu kalarandades võrke. Palvelikus IX pildis tõuseb vast ainukest korda selgelt esile Voorand ise.
See kõik kokku on nauditav elamus, mille helilisele teostusele ei ole ette palju midagi ette heita. Vaid ehk seda astumata jäänud sammukest EFK nüansside veel oskuslikuma ärakasutamise suunas. Ning teksti puhul tabasin end mõttelt, kas nendesse oleks võimalik olnud veel ühe tiiru sügavust juurde saada, kui niigi määratu töö teinud Voorand oleks andnud selle kirjutamise endalt ära kellelgi teisele.
http://kultuur.err.ee/646505/arvustus-vooranna-voimas-voogamine-lainekese-vorra-napp