fbpx

Ah, Kõrvits – see on ju rock, mitte klassikaline muusika

 
Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, helilooja Tõnu Kõrvits ja dirigent Risto Joost pärast publikut vaimustanud kontserti Torinos, Itaalias. | FOTO: Tõnu Tormis

Rahvusvahelises, konservatiivses klassikalise muusika maailmas ei ole sugugi tavaline, et ühes väikeses Põhjala riigis kirjutatud tundmatu teos saab kutse mainekale festivalile. Aga just nii juhtus Tõnu Kõrvitsa «Lageda lauludega», mis kõlas möödunud nädalal Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestri esituses Risto Joosti dirigeerimisel Itaalias. Kaks kontserti kahes linnas läksid täissaalidele ning võitsid publiku südame.

«Kogu muusikaajaloo kontekstis on see eriti tähelepanuväärne, et kirjutatakse üks lugu, mille tellivad kohalikud jõud, kannavad selle kaks korda ette, salvestavad ja järgmine kord kõlab see kaks aastat hiljem tunnustatud festivalil. Seda juhtub üliharva, et teos, mis ei ole veel saanud maailmas vastukaja, lausa kaks korda nii olulisel festival ette kantakse,» räägib rahvusvahelise muusikaelu telgitagustes hästi orienteeruv dirigent Risto Joost. 

Eesti muusika seostub välismaailmale Joosti hinnangul laias laastus ikka Arvo Pärdi nimega. «Ega see ole juhuslik, et festivali mõlema kontserdi kavas oli ka Pärdi «Salve Regina». Ilma selleta oleks võib-olla olnud keerulisem jõuda selle publikuni,» arutleb Joost.

Risto Joost / Valeria Fioranti

«Praegu on Arvo Pärdi kaubamärk see, mis aitab meil tutvustada maailmale ka teisi Eesti heliloojaid. Kuigi Tõnu Kõrvits on läbi ECMi ja muude plaadifirmade salvestuste ringkondades juba teada, ei ole tal noore heliloojana veel nii suurt tuntust, kui Pärt on jõudnud koguda. Vana kool toetab nooremate arengut. Samal ajal kui need on tegelikult juba meistrid. See ongi mitteteadlik metseenlus läbi muusika.»

Märk usaldusest

Festivali «MITOSettembre Musica» korraldatakse igal sügisel kahes suuremas Itaalia linnas Milanos ja Torinos. Programmi kuulub ligikaudu 160 kontserti nimekate solistide ja orkestrite esituses. Pikkade traditsioonidega muusikaüritusele kutsus meie muusikud juhuslikult «Lageda laulude» salvestust kuulnud ja sellest vaimustunud festivali direktor Nicola Campogrande isiklikult.

«Sellisele välisfestivalile kutsumine on märk usaldusest. Nii lihtne see ongi. Vaatame või teisi kollektiive, kes siin üles astuvad – näiteks maailma esikolmikusse kuuluva ooperiteatri La Scala orkester dirigent Riccardo Chaillyga,» põhjendab Joost festivalil esinemise olulisust. «Meid võetakse kui võrdväärseid partnereid. Me toome saalid publikut täis ja meie puhul on teada, et loome kvaliteeti. Kõrvitsale mõeldes räägime kaasaegse kunsti tippsõnast. Mitte ainult meie start-upi’d, vaid ka kunst on maailmas tasemel. Meie uudislooming on värske, samas traditsioonidele baseeruv. Aga mis kõige tähtsam – usaldust ei saa osta.»

Joost lisab, et usaldusele vaatamata tuleb end iga kord tõestada. Muusikutelt ei küsita, kas nad on vormis või mitte, kas nad jaksavad või mitte. Järjepideva tööga saavutatud tipptasemel tegijad peavad laval andma maksimumi ja olema lõpuni veenvad. «Kui me seda ei ole, siis tagasikutset ei saa.»

Helilooja Tõnu Kõrvits enne kontserti proovis. / Tõnu Tormis

Itaalia agentuuri International Music and Arts esindaja Isabella Bertoni arvab, et mitmed sajad inimesed tulid kuulama Kõrvitsat. «Loomulikult on Pärt meie jaoks väga tuntud nimi, kuid selles kavas oli tema looming esindatud vaid ühe, mitte kõige pikema looga. («Salve Regina» kestus on veidi üle 12 minuti. – K. E.) Kuulajate jaoks oli ikkagi põhiline saada osa «Lageda lauludest» ja te nägite ise, kui positiivse vastuvõtu osaliseks see sai.»

Kontsert põrgulikus kuumuses 

Esimene kontsert toimus kolmapäeval, 13. septembril Milanos, Sant’Alessandro kirikus, mis üllatas muusikuid erakordselt kõrge temperatuuriga ja suhteliselt laialivalguva akustikaga.

«Ma ei mäletagi, et oleksin kunagi dirigeerinud kirikus, mille temperatuur on välistemperatuurist kordades kõrgem, ja me räägime suvisest õhusoojusest,» muigab Joost. «Itaalia päike oli kiviseinad päris kuumaks kütnud ja see esitas väljakutseid nii meile kui ka saalitäiele kuulajale. Teoses on nii palju värve, aga kiriku akustiline mull ja marmorpõrand jooksutasid keelpillikäigud ja harmoonia kokku ning kõla polnud nii klaar kui kontserdisaalis.»

Kontserdid läksid täissaalidele. / Kirke Ert

Heliloojal endal on esituse kohta öelda vaid head.

«Jäin väga rahule. Seekord oli õhus midagi erilist ja teistsugust. Kõik olid kenasti mobiliseerunud. Risto Joost oskas väga hästi seda energiat jaotada ja süstida. Muusika ise oli intiimsem, aga dirigent oskas sellest tekitada dramaturgiaga asja, lisaks meeldisid mulle väga Marianne Pärna soolod. Ta oli väga hästi muusikalised rollid endale selgeks teinud. Neid soolosid võiks laulda ka dramaatiliselt, sest see tekst on natuke selline, aga tema lahendas selle jahedalt ja bluusilikult, mis oli väga liigutav.»

Teine kontsert päev hiljem leidis aset muusikutele palju meelepärasema akustikaga Giuseppe Verdi nimelise konservatooriumi saalis Torinos. Kohaletulnud ei tahtnud kuidagi muusikuid ja lisaloos «Ma vaatan üles mäele» ise trianglit mänginud heliloojat lavalt minema lasta. Aplaus muudkui kestis ja kestis. «Lageda laulude» albumid vahetasid pärast kontserti omanikku kui soojad saiad.

Vasakult: solist Hele-Mall Leego (sopran), dirigent Risto Joost, helilooja Tõnu Kõrvits ja solist Marianne Pärna (alt) pärast edukat Torino kontserti. / Valeria Fioranti

«Tagasiside oli tõesti väga positiivne. Muuhulgas öeldi, et see muusika kõnetab, ja väga paljud rääkisid muusikalistest värvidest. Kontserdi pealkiri oli ju «Maagiline impressionism». Mulle see termin päris meeldib, Evi Arujärv kasutas kunagi seda minu muusikast kirjutades.»

Helilooja on pisut üllatunud, et sellise põhjamaise, müstilise ja muinasjutulise teose lõunamaine publik nii hästi vastu võttis.

«Siin elab teise temperamendiga rahvas. Samas on kõik see, millest need tekstid jutustavad, kõiki puudutanud, millele iga inimene on elus mõelnud ja mida tundnud. Doris Kareva tekitas neist luuletustest ühe loo ja nii võtan seda ka mina – kui üht lugu. See on üks ilus teekond, mis muusikas on, ja siin ei ole rahvuslikku küsimust.»

Helilooja liigselt ei sekku

Esiettekanded kodus ega võõrsil Kõrvitsat ei kohuta, sest aja jooksul on selgeks saanud, et helilooja töö on selleks hetkeks tehtud ja nüüd tuleb lasta teistel edasi toimetada. Publiku reaktsiooni ei saa nii või naa kunagi ennustada. Lisaks ei ole talle omane sellises etapis interpretatsiooni sekkuda.

Tõnu Kõrvits / Valeria Fioranti

«Kui just midagi kriminaalset ei ole,» ütleb ta muheledes. «Kui midagi erineb sellest, kuidas mina mõtlesin, aga see on kenasti põhjendatud, las olla nii. Ma tean, et on heliloojaid, kes sekkuvad väga intensiivselt kuni viimase hetkeni. Mulle tundub, et kõigil lähevad siis pead natuke segamini. Proovis ei ole vaja palju seletada, see aeg on püha, asjad peavad kiiresti käima, sest kõigi aeg jookseb.» 

«Lageda laulud» sündisid kaks aastat tagasi, mil Kõrvitsast sai Tallinna Kammerorkestri resideeriv helilooja. See tähendab, et ühe hooaja jooksul oli helilooja n-ö orkestri palgal. Joosti sõnul oli neil ammu soov midagi koos luua, sest Eesti muusikas puuduvad suurteosed kammerkoosseisus orkestrile ja koorile, kui mõned Arvo Pärdi teosed välja arvata.

Dirigent Risto Joost. / Tõnu Tormis

«Midagi on kirjutatud, aga koosseisud on suuremad, mis meile ei sobi, ja niimoodi on keeruline rahvusvahelisele areenile minna. Asja mõte seisnes selles, et tekiks huvitav sümbioos orkestri näo ja koori näo vahel,» selgitas Joost. «Et mõlemad instrumendid saaksid näidata oma tugevaid külgi ja et seal oleks ka erinevaid osi – kord laulab ainult koor, kord mängib orkester, üks osa on kirjutatud vaid naiskoorile, siis jälle meeskoorile, üks on a cappella solistiga, siis ainult solistiga.»

Jutt oli ühest suurest teosest, mis kannaks välja ja täidaks terve õhtu.

«Igal heliloojal on mingi oma lemmikruum, kuhu on hea minna. Keegi on öelnud, et heliloojad ei pea kõike oskama: ei pea suutma arvutiga elektrooniliselt luua, lisaks suutma kirjutada orkestrile ja looma koorile. Palju on ju neid, kes vaid koorile, klaverile või kammer- või sümfoonilist muusikat kirjutavad. Ma olen paljut proovinud, aga keelpill ja inimhääl on minu kooslus, see minu hea ruum,» räägib helilooja Kõrvits. «Häälel ja keelpillil on hästi palju ühist, aga ka väga palju erinevat, nad täiendavad ja võimendavad teineteist. Neis on sellised huvitavad sagedused muusikas, mis ei väsita. Inimhäält ja keelpilli võib kuulata lõpmatuseni, samas kui mõni teine tämber hakkab väsitama.»

Komplitseeritud teos, mis komplitseeritult ei kõla

Joost lisab, et ühe proovi külastanud muusiku hinnangul on teos küll väga komplitseeritud, kuid ei kõla komplitseeritult. «See, kuidas muusika on kirja pandud, on üks asi, see, kuidas see muusika aga kõlab, teine asi. Kui vahelduvas taktimõõdus ja rütmiliselt keerukas muusika on loogilises jadas, jõuab see kuulajateni orgaaniliselt ning on vastuvõetav.»

Tõnu Kõrvitsa «Lageda laulude» albumi andis välja Soome plaadifirma Ondine. / Promo

«Lageda laulud» on kodumaal kõlanud kaks korda. Kuna Kõrvitsa loodu vaimustas nii interpreete kui dirigenti, otsustati teos ka salvestada. Salvestus saadeti mainekale ja hea joonega Soome plaadifirmale Ondine, kes selle ka sel aastal albumina välja andis. Muide, plaat oli suvel vahepeal Amazoni klassikalise muusika number üks ehk enimmüüdud.

Publik Torinos. / Valeria Fioranti

Sügisel saavad teosest osa ka eesti kuulajad, sest üle kahe aasta esitatakse «Lageda laule» neljal hingedeaja kontserdil. Sellega ei ole Kõrvitsa koostöö kahe eesti esinduskollektiiviga sugugi lõppenud. Praegu on järgmisest teosest veel vara rääkida, aga hooajal 2018/2019 on plaanis publiku ette tulla.

«Tahaksin teha midagi uut, suurt ja erinevat. Muus plaanis on ikka nii, et tuleb oma laulu edasi laulda. Ja seda ma teen,» lubab Kõrvits. «On toredaid mõtteid ja plaane, mida kirjutada ja kuidas muusikat edasi teenida. Kõik tuleb su juurde, kui olukord on valmis. Vaatame.»

**

Kontserdimuljed

Nicola Campogrande, festivali direktor

Ma olen väga õnnelik, et selline muusika siin kõlas. Me olime tunnistajateks uuele muusikale, mis publikut kohe kõnetas.

Isabella Bertoni, muusikaagent

Mind ei üllatanud, et festivali direktor isiklikult Tõnu Kõrvitsa teosest vaimustus ning ilmtingimata soovis, et see festivalil ettekandele tuleks – on ta ju ise ka helilooja ning oskas seetõttu kohe selle loo võimsaid detaile märgata. Lisaks sobitus teose iseloom ideaalselt festivali selle aasta teemaga, milleks on loodus.

Omaette väljakutse oli kindlasti uut, põhjamaist muusikat festivali külastajatele tutvustada, kuid kartused olid asjatud. Kava peateos oli ikkagi Tõnu Kõrvitsa «Lageda laulud», ja kahe kontserdi väljamüüdud saalid, suur publikuhuvi näitavad seda, et ta on meie jaoks juba tuntud helilooja, sest tuldi kuulama just teda.

Minule isiklikult tundub, et see muusika on väga iseloomulik Eestile. Teksti lugedes ja muusikat kuulates tekib tugev ja elav kujutelm maast, kus see on loodud. Meie, itaallaste jaoks ei ole selline muusika igapäevaselt harjumuspärane, kuid on väga huvitav, sest selles on kood, mis selgitab põhjamaisuse olemust.

Marco Borroni, pianist

Tunded on laes ja muljed suurepärased. Ma olen väga hästi kursis Arvo Pärdi loominguga, aga Tõnu Kõrvitsa loodut kuulsin täna esimest korda. Õnnitlen eestlasi kogu südamest, et teil on selline helilooja. Siin kiriku akustikaga hakkas see teos minu jaoks eriti hästi tööle. Kogu see põhjamaine kargus, mis segunes kiriku sooja õhutemperatuuriga ning tungis kuulajateni. Koori ja orkestri esitus oli suurepärane, nagu saab ülivõrdeid kasutada ka dirigent Risto Joosti puhul. Me nautisime seda kontserti väga.

Giuseppe Andaloro, pianist

Ma olen vaimustuses. Iseloomustaksin Tõnu Kõrvitsa loomingut sõnaga «müstilisus». Müstiline, kergelt udune, täiesti teistsuguse alatooniga muusika, võrreldes selle muusikaga, mida meie siin oleme harjunud kuulama. Müstilisusest ja kergest udust ei tohiks end aga segadusse lasta, sest see on üks värvilisemaid muusikateoseid, mida olen kuulnud. Lisaks tahaksin eraldi kiita koori ja orkestri erakordselt harmoonilist esitust.

Ia Remmel, ajakirja Muusika peatoimetaja

Eesti muusika kõlab ja eesti muusikud esinevad Eestist väljas väga sageli ja alati on olnud kuulda äärmiselt kiitvaid reaktsioone. Kuigi see muidugi rõõmustab, teeb see vahel ka skeptiliseks, et kas tõesti meie muusika hakkab nii silma maailma suures mitmekülgsuses. Mida Itaalias festivalil «MITO SettembreMusica» kuulsin ja nägin oli tõepoolest kõrgetasemeline ja sügav – ja väga menukas.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester on meie esinduskollektiivid ning nende tugevuseks on kõlapildi puhtus, selgus, läbipaistvus. Kõik need kvaliteedid pääsesid ka Itaalias väga mõjule. Dirigeerimismaailma noor tõusev täht Risto Joost kiirgab energiat, on karismaatiline ja samas ülisüvenenud. 

Ja muidugi meie muusikas on, mida näidata, kava valik Itaalias oli suurepärane.  Tuntud ja hinnatud Arvo Pärdi muusika («Salve Regina») ning sellega imeliselt hästi haakuv, vaimsuse mõttes pisut sarnane, kuid ikkagi väga erinev Tõnu Kõrvitsa «Lageda laulud».

Kogu selle kontserdireisi ja kava süda oligi see Tõnu Kõrvitsa teos 19. sajandi mõistatusliku naiskirjaniku Emily Brontë tekstidele, täis ilu ja kurbust, inimelu oma piirsituatsioonides, millele peaaegu inimlikult vastab loodus, elu ringkäik, kust valust tõuseb kunstina esile ehk kõige kaunim, mida inimkonnal pakkuda on.

Karin Salumäe, laulja

Tingimused Milano ja Torino kontsertidel olid väga erinevad. Kirikus oli lisaks laialivalguvale akustikale tohutu kuumus, mis mõjus nii muusikuile kui publikule. Kontserdisaalis oli tulemust saavutada ja vormiliselt koos püsida oluliselt lihtsam. Sellel kontserdil tuli publikult tõeline esiettekande reaktsioon.

«Lageda laulud» on väga lummav teos, mida on väga hea laulda, sest kujundid on väga kujundlikud. Laulja jaoks on väga oluline ja tähtis, et sõna mõte läbi muusika kohale jõuaks. See õrn poeesia on siin nii kujundlikult helidesse valatud. Me oleme kõige rohkem selle loo juures vaeva näinud ingliskeelse teksti selge väljendamisega ja britipärase häälduse voolimisega. Kui vokaalipärast inglise keelt ei ole, siis luule mõte kohale ei jõua. Kui õige keeletunnetus on olemas, siis tuleb keele mõtte väljendus taha.

Mul on tekkinud siiras soov sattuda selle teosega Inglismaale mõnele toredale festivalile esinema, et näha, kuidas selle poeesia kodumaa meid vastu võtab.

Kõige rohkem väljakutseid esitab teos dirigendile, kelle ülesandeks on see lauljatele ja pillimängijatele söödavaks teha. Dirgent on see, kes peab oskama maalida, lauljad ja mängijad on värv, dirigent pintsel.

Ehk mõjutavad seda teost iseloomustades ka nooremana loetud inglise romantilised romaanid, aga seda muusikat kuuldes kerkivad silme ette Inglise maastikupildid, udused rabad ja lagendikud. Täpselt ei saagi aru, kas on parajasti päikesetõus või hoopis loojang.

Temperamentsetele itaallastele on sellise rahuliku ja pigem seisundimuusika vastuvõtmine suurem väljakutse kui rahulikele eestlastele, eriti kui oled seda esitanud novembri õhkkonnas, mis vastab sellele pildile, mis seda teost kuulates tekib.

Karin Sarv, vioolamängija

Kontserdid läksid väga hästi. Esimesel oli keerulisem mängida, sest akustika oli harali ja teisi pille pidi aimama. Teine kontsert küpseb aga alati esimese n-ö rasvas. Kõrvitsa loomingut võib võrrelda Pärdi omaga – see vajab aega küpsemiseks. Kui oled ta rahule jätnud ja seejärel uuesti ette võtnud, avastad iga kord midagi uut.

 Kõrvitsa teosed ei muutu igavaks ega tüütuks, vastupidi, varjukülgi ja kihilisust on hästi palju ning need rikastavad. Oleme palju tema loomingut, nii kammermuusikat kui seadeid esitanud. See lugu on hästi küps ja võiks öelda, et on peaaegu täiuslik.
On tunda, kuidas helilooja naudib seda, kuhu ta oma elus on jõudnud, seda rahulolu ja küpsust oma arenguga, ja see pakub naudingut ka interpreedile. See püüdleb täiuslikkuse poole. Tema muusikat on väga mugav mängida. Ta on oma loomingus väga interpreedisõbralik. 

Kõrvale küll keerukas muusika, mida mängida on mugav. Muusikud armastavad selliseid heliloojaid, sest me ei pea siin tehniliste nüansside kallal juurdlema, vaid saame kohe hakata muusikalist mõtet edasi andma.

Nagu üks interpreet on öelnud: «Ah, Kõrvitsa muusika – see pole mingi kaasaegne muusika, see on ju rock.» Selleski on palju jazz’i ja blues’i tunnetust, soe, aga põhjamaine, kus on vähe kaasaegset muusikat klassikalises mõttes. Jah, see muusika on kaasaegselt kirjutatud, aga pole selline «kiiga-kaaga». See teos peaks pakkuma naudingut neile kuulajaile, kes otsivad klassikalisele instrumendile ja häälele kirjutatud teost, aga tahavad nautida soojust sügise pimedates õhtutes.

**

Tõnu Kõrvits (9.04.1969)

Lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Raimo Kangro ja Jaan Räätsa kompositsiooniklassi

Täiendanud end rahvusvahelistel arranžeerijate ja kompositsiooni meistriklassidel

2001. aastast EMTA kompositsiooni ja orkestratsiooni õppejõud

Loonud ansambli- ja orkestrimuusikat, teoseid sooloinstrumendile, koorimuusikat, oopereid

Loomingut iseloomustavad lummavad meloodiad, tundlik harmooniakoloriit, polüfoonia ja heterofoonia, varjundirikkad orkestrivärvid, eesti rahvaviisi põhjatu allikas, eksootiliste kultuuride peegeldused

Aasta muusik (2015)

Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler (2016)

Alates 2015. aastast on Tõnu Kõrvits USA Mississippi osariigi linna Clarksdale’i aukodanik, sest on oma muusikaga osutanud au Clarksdale’ile, Mississippi jõe delta piirkonnale ja bluusi jätkumisele

**

Tõnu Kõrvits «Lageda laulud» («Moorland Elegies»)

Üheksaosaline tsükkel koorile ja keelpillidele

Emily Brontë luuletused järjestanud ja tõlkinud Doris Kareva

Esiettekanne 31.10.2015

Selle sügise ettekanded:

1.11 kell 19.00 Pärnu kontserdimajas (kell 18.30 kohtumine heliloojaga)

2.11 kell 19.00 Tallinna Jaani kirikus

3.11 kell 19.00 Tartu Pauluse kirikus

4.11 kell 19.00 Jõhvi kontserdimajas

**

Risto Joost (22.06.1980)

Tallinna Kammerorkestri peadirigent, Tallinna Filharmoonia kunstiline juht

Õppinud orkestri ja koori dirigeerimist ning laulmist Eesti Muusikaakadeemias, täiendanud end Viini Muusika- ja Kaunite Kunstide Ülikoolis ning lõpetanud magistrantuuri Stockholmi Kuninglikus Muusikakõrgkoolis

Juhatanud mitmeid rahvusvaheliselt tunnustatud orkestreid ja koore

Repertuaar ulatub barokist kaasaegsete heliloojate teosteni

**

Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Koori asutas 1981. aastal Tõnu Kaljuste

Repertuaar ulatub gregooriuse laulust ja barokkmuusikast 21. sajandi teosteni

Kahe Grammy laureaat, 14 Grammy nominent

Eriline koht on eesti heliloojate (Arvo Pärt, Veljo Tormis, Erkki-Sven Tüür, Galina Grigorjeva, Toivo Tulev, Tõnu Kõrvits, Helena Tulve) loomingul ja selle tutvustamisel maailmas

**

Tallinna Kammerorkester

Orkestri asutas 1993. aastal Tõnu Kaljuste

Alates 2013. aastast on peadirigent Risto Joost

Äratanud tähelepanu kunstiliselt terviklike kavade, stiilitundliku musitseerimise ja kõrgetasemelise interpretatsioonikunstiga

Orkestri mitmekülgses repertuaaris on esindatud nii baroki-, klassitsismi- kui romantismiajastu muusika; oluliseks osaks on 20. ja 21. sajandi heliloojate looming, sealhulgas vähem tuntud teosed ja uudisteoste esiettekanded.

Mitmekordne Grammy nominent ja ühe laureaat

**

Ajakirjaniku reisikulud tasusid Tallinna Filharmoonia ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor

Vt Postimees