„Lageda laulud” on teekond üksinduse kõige salajasematesse soppidesse – sinna, kuhu teinekord ei julgegi piiluda,“ on öelnud Eesti kaasaegse muusika uus särav täht Tõnu Kõrvits oma 2015. aastal loodud teose kohta. Ma loodan, et ta ei mõelnud seda tõsiselt – ja ei suuda seda endale tegelikult ka ette kujutada: 46-aastase helilooja teos ei ole kaugeltki nii sünge, nagu ta Emily Brontë loomingust valitud luuletuste helindamist meile esitleb. Minu jaoks oli kerge seda suurepärast salvestust korduvalt kuulata ning muusika ilu üle rõõmustada, mis ei peaks meid süngelt, vaid pigem ainuüksi oma olemasoluga lootusrikkalt häälestama. Kõrvits ei häbene kasutada tuttavaid kujundeid, töötada selgete meloodiate, tonaalse kõla ja “lähedaste harmooniatega”; ta kasutab Baltikumi vana, suurt ja auväärset kooritraditsiooni “kohaliku keele valdaja” eheda tunnetusega, kombineerib sellega erakordselt delikaatse ja haarava keelpilliorkestri tasandi, mille nüansirikkalt mitmekihiline spektrum kord vokaalsetesse liinidesse ja laintesse sisse hiilib, kord toetavalt tagaplaanil mõjub ja siis taas haaravate dramaatiliste kõladega nugateravad valguskiired meditatiivsesse nõmmemaastikku vajuda laseb.
Salvestusel olid heliloojal kasutada kaks esmaklassilist ansamblit, tohutult tundlik dirigent ja kaks solisti, kes tõelist elamust pakkusid: sopran Jaanika Kilgi joonistab eleegia üheksandale ja viimasele osale täiesti taevaliku jälje, alt Marianne Pärna ümbritseb meid kolmandas ja kuuendas osas oma kergelt maise, samas täiesti kaalutu häälega, mis meelitab heitma ka teist ja kolmandat pilku Brontë nõmmemaastiku “üksinduse pimedaimatesse, salapäraseimatesse nurkadesse.” Ma heldin ja see ei sobi teadagi kriitkule, mistõttu piirdungi lõpuks lihtsalt kolme kõrgeima hindega.
Tõlge: Maris Hellrand
http://www.klassik-heute.de/4daction/www_medien_einzeln?id=22229