Gregory Rose’i „Danse macabre” kontsertettekanne 11. X Niguliste kirikus: solistid Rainer Vilu (bariton), Henry Tiisma (bass), Raul Mikson (tenor), Olari Viikholm (bass), Kristine Muldma (sopran), Tiit Kogerman (tenor), Andreas Väljamäe (bass), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kammeransambel, dirigent Gregory Rose (Suurbritannia), lavastaja Helen Ireland (Suurbritannia). Teose plaadistus antakse tõenäoliselt välja suvel 2015.
Heliloojad on surma teemat väljendanud paljudes muusikažanrides ehk ooperis, reekviemis ja orkestrimuusikas, teame „Danse macabre’ina” pealkirjastatud Ligeti ja Saint-Saënsi teost. Miks surma teema teid paelub?
Gregory Rose: Inimesed, vähemalt Inglismaal, ei armasta üldiselt sel teemal rääkida. Olen vist erandlik nähtus, sest ei pelga surma teemat. 1996. aastal suri mu isa, kellega olime väga lähedased. Ta oli andekas muusik, koorijuht ja teadlane, õppisin ja laulsin tema käe all kolm aastat. Ma ei saanud ise olla isa surivoodi ääres, sest ta lahkus tööreisil Poolas. Hüvastijätust sai mulle hämmastav kogemus. Ma ei olnud varem surnukeha näinud, kuid meie viimne kohtumine oli pigem rahustav ja ma ei tundnud mingit hirmu. Meil kõigil tuleb surra ja ma ei mõtle, et, oh jumal, pean ükskord lahkuma.
Notke maali olin varem näinud, aga ühel Tallinnas käigul märkasin Niguliste kirikus, et nende figuuride juures on ka tekstid. Minu naine, kes hiljem „Surmatantsu” Tallinnas lavastas, oli üllatunud, kui humoorikalt annab Notke edasi surma teemat.
Valisitegi oma „Surmatantsule” keskaegse teksti, ehkki saanuks valida mõne ka tänapäevasemate poeetide teoste hulgast.
Mul ongi mõte kirjutada „Danse macabre II” García Lorca „Surmatantsu” tekstile.
Surm on igavene uni. Kuulsin, et nägite unes oma teost?
Ma näen päris palju unenägusid ja kirjutan neid tihti üles. Teie küsimuse peale meenus, et kord nägin unes, kuidas põgenesin läbi rägastiku inimeste eest, aga samal ajal vaatlesin end kahestunult kõrvalt ning ronisin kõrgele müürile, mille harjale jõudes tulistati mind surnuks. Hommikul ärgates olin endiselt elus. Surmatantsu teost nägin unes vastu hommikut kell kolm. Ärkasin üles, siirdusin töötuppa ja kirjutasin üldise vormi üles: teose koorile, soolohäältega, kooriosa lahendasin reekviemi tekstiga ning lisasin seitse surmatantsu. Seitse on minu muusikas läbiv number (oluline on ka üheksa): mulle meeldib seitsmene meetrum, teoses on seitse karakterit jne. Kasutasin teoses helgeid tantsurütme ning surma tegelaskuju iseloomustab humoorikus. Reekviemi puhul on selle avaosa Requiem aeternam muusika tavaliselt tüüne iseloomuga, aga mingil põhjusel on see minu kujutluses särav ja dünaamiline – mängivad trompetid, vased. Mina tahaksin sel hetkel rõõmustada: puhka rahus, sul oli võimalus elada, nüüd saad puhata. Muide, „Surmatants” lõpeb kellaheliga. Olen oma muusikas kasutanud üldse väga palju kellasid. Mulle lihtsalt meeldib kirikukellade kõla. See meenutab mulle lapsepõlve, kui ma magamistoast avanes vaade kirikule. Näen siiani ennast 6-7aastasena kuulamas kellamängu. Alates 2009. aastast olen käinud paar-kolm korda aastas kodukülas kirikukella löömas ning seda Inglismaale ainuomasel moel, nii et kellad teevad täisringi. Sel kombel kella lüüa on raske ja peab olema tähelepanelik, et kell jääks kumisema ka siis, kui ring täis.
Teose Eesti esiettekandel 2011. aastal ei kõlanud orkestripartiis torupill, kuigi see oli algusest peale teie soov. Miks?
Mu koduküla Oxfordi lähedal on tuntud morrise tantsimise poolest ning lapsena käisin seda tihti vaatamas. Ilmselt sel põhjusel olen „Surmatantsu” toonud sisse rahvaliku, maalähedase ja ühtlasi keskajale viitava torupilli. Torupill on, muide, näha ka Notke maalil. Niipea kui seda nägin, teadsin, et soovin seda oma teoses kasutada. Minu muusika jääb olemuselt tonaalse ja atonaalse piire. Torupilli burdoonheli toob kaasa piirangu kirjutada muusikat teatud helilaadis. Mulle oli see väljakutse, kas saan torupilli oma helikeelega sobitada. Torupill kõlab naljakalt, müstiliselt, tonaalselt ja atonaalselt – kokkuvõttes imeliselt.
Mulle on piirangud alati mõnes mõttes meeldinud: mõistus leiab limiteeritud olukorras huvitavaid lahendusi. Näiteks on mulle alati meeldinud, kuidas vene kunstnik Kazimir Malevitš end loomingus piiras: vaid must maal või mustad ristid valgel taustal jne. „Surmatantsu” esiettekandel ei leidnud ma Eestist head torupillimängijat, aga nüüd esitas partii Anna-Liisa Eller, kes tabas teose meeleolu suurepäraselt. Torupill kõlas minu meelest siin äärmiselt humoorikalt. Muide, kirjutan praegu viiulikontserdi kõrval ulatuslikku ooperit pealkirjaga “Unistusemüüja” („Dreamseller”), mille viimases vaatuses mängivad Saatan ja Jumal malet ning saavad suurteks sõpradeks.
Vt. Sirp