Kaspars Putniņš (sünd 1966) on septembrikuust Eesti Filharmoonia Kammerkoori kunstiline juht ja peadirigent. Ta on olnud aastast 1992 Läti Raadio Koori dirigent ning asutanud 1994. aastal koori solistide baasil ansambli Läti Raadio Kammerlauljad. Aastail 2005–2008 oli Putniņš Eesti Rahvusmeeskoori kunstiline juht ja peadirigent. Külalisdirigendina on juhatanud mitmeid nimekaid koore nagu BBC Singers, RIAS Kammerkoor, Berliini Rundfunkchor, NDR koor, Hollandi Raadio koor, Collegium Vocale Gent, Flaami Raadio koor jt. Ta peab sageli loenguid ning annab meistriklasse nii kodu- kui välismaistel seminaridel.
Kaspars Putniņš, Eesti Filharmoonia Kammerkoori uus peadirigent, otsib väljakutseid ja tahab kasvada koos kooriga.
Olete jõudnud kooriga juba tutvuda, valmistudes Johannes Brahmsi „Saksa reekviemi” kontsertideks. Millised on esmamuljed, kas koor vastab teie ettekujutusele?
Kaspars Putniņš: Kõik muljed on väga positiivsed, praegu on põnev aeg, sest üksteise tundmaõppimine on protsess, mis vajab mõlemalt poolelt palju kannatust ja entusiasmi.
Igal dirigendil on oma käekiri, tõekspidamised ja lähenemisviis, kuidas leida muusikas narratiiv ja välja tuua just selles loos peituv essents. Seda võib teha formaalselt, aga ka väga väljendusrikkalt. Mina olen retoorikat hindav inimene: otsin teksti ja märke, mis väljendaksid sõnumit, töötan palju artikulatsiooni, värvide ja sõnaga. Pean ütlema, et koor reageerib väga hästi.
Tegime koosseisus mõned muutused ning arvan, et koor toimib praegu kenasti ja lauljate omavaheline keemia areneb musitseerides tasapisi. Üksteise tundmine ja tunnetamine, selle arendamine on väga tundlik protsess ja õrn teema, mida on keeruline selgitada.
Olete EFKga varemgi põgusalt kohtunud: juhatasite koori kontserte 2005. ja 2006. aastal Eestis ning 2010. aastal Salzburgi Mozarteumis. Kas otsus vastu võtta EFK peadirigendi koht oli teile lihtne või keeruline?
Minu jah-vastus tuli kiiresti, ma ei mõelnud kaua, sest sellise standardiga koore pole maailmas palju. Näiteks kui Mariss Jansonsilt küsiti, miks ta Concertgebouw’ orkestri dirigendi koha vastu võttis, vastas ta: „Kuidas ma oleksin saanud „ei” öelda Concertgebouw’ orkestrile!”. Minuga oli põhimõtteliselt samuti.
Otsustamise tegi lihtsamaks ka see, et olen varem Eestis töötanud: juhatasin rahvusmeeskoori, mul on siin häid sõpru-tuttavaid, nii et tunnetus ja ettekujutus oli juba olemas. Kuna viimasel kümnel aastal olen reisinud palju ringi külalisdirigendina, siis üheks põhjuseks oli ka soov rohkem kanda kinnitada ja keskenduda ühele teemale.
Teil on suurepärane koor ka Riias – Läti Raadio koor, kellega olete aastaid koos töötanud. Oma koore võib olla ebamugav kõrvutada, aga siiski: millised iseloomulikud jooned kummagi juures välja toote?
Praegu algas mul Läti kooriga 22. hooaeg. Tõepoolest, olen sellega sisuliselt koos üles kasvanud, see on olnud koos arenemine nii muusikas kui sound’is, meie üksteisemõistmine on fantastiline.
Kui püüda koore võrrelda, siis läti lauljad on ehk pigem ansambliinimesed ja meeskonnamängijad, eestlased aga võimekamad lauljatena. Enamik lätlastest on mul koorijuhid ja tohutult suurte kogemustega koorilauljad, „kooshingamine” on üks nende märksõnu. Oleme nendega palju ka eksperimenteerinud, uurinud uusi teoseid n-ö laboratooriumi situatsioonis, kulutanud katsetamisele väga palju aega. See arendas teatud oskusi: nad on prima vista’s tugevad ja harjunud väga keeruliste partituuridega, ehkki esitame loomulikult ka traditsioonilist repertuaari.
EFK puhul on sound võimsam, kompaktsem ja veenvam, sest lauljad on saanud hea koolituse: kõla on ilus ümar, ülemheliderikas, koori repertuaar on mitmekesine, aga mitte nii ekstreemne nagu Läti kooril.
Kas olete mõttes reastanud konkreetseid eesmärke, mida soovite saavutada peadirigendina?
Tahan seada nii endale kui koorile keerukaid ülesandeid ning arendada vastastikust – nii minu ja grupi, kui ka grupisisest –
üksteisemõistmist. EFK on praegu fantastiline, aga mind huvitab, kui erilise kvaliteedini suudame jõuda koos.
Mul on kindlad ideed repertuaari osas, aga ma ei avalikustaks veel neid, kuna see võiks mõjuda katteta lubadustena, kui tuleb muutusi. Olen planeerinud teatud samme, mis lähtuvad repertuaarist ja teostest, ning tahan vaadata, kuidas ja kuhu me välja jõuame. Ma ei taha kindlalt lubada, et pooleteise aasta pärast on meil omandatud just see teos või saavutatud niisugune kõla, sest kõik peab kujunema loomulikult – saan anda vaid tõuke, aga tulemuseni peame kasvama koos. Tähtsad ei ole ainult intellektuaalsed soovitused ja tehnilised sooritused, vaid loomulik protsess, milles peitub palju elu, inimloomuse miljonid pooltoonid ja nüansid.
Millised teemad on hetkel õhus? Kas panete hooaja plaani kokku lähtuvalt koori ja enda vajadustest, arvestades publiku nõudlust ja n-ö sotsiaalset tellimust?
Just kõik see ongi hooaja kujundamise aluseks. Repertuaar peaks olema ergastavalt mitmekesine, et saaks avastada eri teemasid, kõlasid ja värve. Aga peab arvestama ka praktilise poolega ja näiteks ma aktsepteerin seda, kui koori kutsutakse konkreetse kavaga väliskontserte andma. Samuti peab vastama Eesti publiku ootustele, pakkudes lisaks uut muusikat.
Tahan koorile tutvustada uusi teoseid, millega nad varem pole kokku puutunud. Ütlesin siin oma esimeses proovis, et igal muusikul peaks olema natuke sportlase hinge ja mentaliteeti, millega pidasin silmas, et endale tuleb esitada väljakutseid nii vaimses plaanis kui ka tehniliste võimete osas. Elu on nii huvitav ja muusika on kui ookean, peame end inimestena pidevalt arendama ja uurima erinevaid teemasid – see ongi minu arvates meile antud aja mõtestatud kasutamine.
Lisaks hooaja repertuaari tervikuna kujundamisele peaks igal kavalgi olema oma mikrokosmos, oma sõnum. Kava võib olla teoste formaalne valik, mis peegeldab teatud matemaatilisi või tehnilisi väärtusi, ka see võib olla ilus. Aga kava võib olla ka filosoofiline.
Kas siin võiks näiteks tuua kontserdi „Lux”, mida juhatate novembris Tartu Jaani kirikus ja Tallinna Niguliste kirikus?
Selles kavas on põimitud eri ajastud, vanamuusika nüüdisaegse muusikaga. Esitame Gesualdo, Sciarrino, Ligeti ja Bachi teoseid ning esiettekandele tuleb Helena Tulve uus teos, millele mõtlen eriti suure ootusärevusega. Kava ühendav teema on filosoofiline, lux – valgus, see on sümbol, millega seostub palju mõtteid ja teemasid, valgusel on ju palju eri nüansse, spektreid ja varjundeid.
Vokaalmuusikas on hea sõnumit edastada, sest muusika on kirjutatud tekstile. Partituuridega töötades meeldib mulle põhjalikult analüüsida: sätin end siis kommunikatsioonilainele teose loonud geeniusega, kel on olnud antud teemal midagi olulist öelda.
„Lux’i” kava puhul tekkis meil hea idee lisada ka valguskujundus, mis on siin sisuliselt põhjendatud.
Tean, et teile meeldib sünteesida erinevaid kunstiliike.
Mulle pakub huvi erinevate kunstivormide vastastikune mõju ja minu meelest on meie ajastule iseloomulik eri kunstiliikide ühendamine ning žanride segunemine. Tegelikult ei paku koorimuusika ainult rikkalikku kõlamaailma, vaid võib olla ka teatrikunstis ahvatlev instrument. Enamasti saab koori näha klassikalise kontserdi vormis, kuid minul on alati tohutult põnev suhelda teiste kunstivaldkondade, teatri, kujutava kunsti esindajatega ning tutvuda nende loominguga, et avastada uusi võimalusi ka koorimuusika jaoks.
Mida arvate kombinatsioonist muusika ja uus meedia?
Loomulikult on võimalusi palju ja midagi ei saa välistada, kuid kvaliteet peab olema alati kindlustatud. Näiteks, mõeldes internetis üle kantava kontserdi ning elava esituse peale, hindan kindlasti rohkem viimast. Ehkki need on erinevad žanrid, mida üks ühele võrrelda ei saa. Kontserdil on avatud kõik meie meeled ja oluline on ka kontserdipaik, sest igal kohal on oma suhe kõlava muusikaga. Näiteks Berliini Filharmoonias on väga hea muusikat kuulata mitte ainult suurepärase akustika tõttu, vaid ka seetõttu, et saal ise on muljetavaldav ning toimib koos muusikaga.
Erinevate võimalustega mängimine on iseenesest hea, kuid alati peab kaaluma, kas see on põhjendatud, loob lisaväärtuse, on maitsekas ja kvaliteetselt sooritatud.
Millist arenguteed te koorimuusikale ja ka traditsioonilisele kontserdivormile üldse tulevikus ennustate?
Arvangi, et üha rohkem tuleb juurde uusi vorme ja eri kombinatsioone tänu uudsetele tehnoloogiliste võimalustele, aga mitte midagi ei ole kadumas. Klassikaline traditsiooniline kontsert on täies elujõus igal pool maailmas. Meil on palju kauneid kontserdipaiku, suuri 3000 kohaga saale, olgu Luzernis või kus tahes mujal. Piletid on kallid, kuni 250 eurot ja rohkemgi, ning saalid välja müüdud, mis näitab nõudlust. Mina ei näe konflikti traditsioonilise kontsertmuusika ja uuemate miksitud vormide vahel, viimased lisavad vaid mitmekesisust.
Järgmisesse sügisesse on planeeritud EFK ja eesti heliloojate üks uudne ettevõtmine, kus kasutatakse ka multimeedia vahendeid.
Olen väga põnevil, mis hakkab sündima Mirjam Tally ja Ülo Kriguli uute teostega. Mulle näib, et „multimeedia” sõnal on pigem negatiivne varjund ja kui seda mainid, siis kohe ohatakse: „No jälle see multimeedia!”. Kuid tundub, et sõna ise on ära kulunud ja allergilist reaktsiooni tekitab pigem see, mitte need võimalused, mida see endas sisaldab. Ometi on raske leida ka teist, täpsemat terminit. Aga praegu on veel vara sellest ettevõtmisest täpsemalt rääkida.
Olete hästi kursis eesti muusikaga ja märkinud ühe prioriteedina uute teoste tellimise eesti heliloojatelt. Mis teid meie muusikas võlub?
Austan väga eesti heliloojaid, ei tahaks kedagi eraldi välja tuua, ja nagu mainisin, on teos juba tellitud Helena Tulvelt, Mirjam Tallylt, Ülo Krigulilt, samuti Märt-Matis Lillelt. Raske on üldistada, aga minu meelest on praegu isiksuste aeg. Näen seda ka Läti muusikas. Heliloomingus saab rääkida teatud suundadest kuni 1960.-1970. aastateni, aga praegu leiab iga helilooja oma tee ja personaalse käekirja. Kõigil on oma võimalused, elukogemused ja mõjutused, mis peegelduvad ka nende muusikas. Väga üldistatult võiks öelda, et tänapäeval loob iga helilooja omaenda maailma. Loomulikult mõjutab loojat ka keskkond, mis kujundab võib-olla teatud piirkonna muusikale iseloomulikke ühisjooni.
Milliseid sündmusi te praegu eriliselt ootate?
Erilisi sündmusi on palju, sest iga kontsert on mulle oluline. Praegu on käsil Brahmsi „Saksa reekviem”, mida võtan väga isiklikult. See kammerlik versioon, kus orkestri asemel on kaks klaverit, on väga väärtuslik ja eriline, sest koor ja klaverid loovad ilusa harmoonilise koosluse, tekitavad intiimsema atmosfääri ning pakuvad palju kõlavõimalusi. Koor saab siin tunduvalt rohkem särada ja olla esiplaanil, laulda paindlikke fraase ja tuua välja õrnemaid nüansse, mis orkestriversioonis ei tuleks suures kõlapildis välja. Kummalisel kombel on meie piirkonnas seda versiooni teenimatult harva esitatud. Nüüd on meil eriline võimalus tutvustada seda koos võrratute pianistide Diana Ketleri ja Konstantin Lifšitsiga nii Tartus, Pärnus kui Tallinnas.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdid Kaspars Putniņšiga:
25. – 27. IX Vanemuise kontserdimajas, Pärnu kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis EFK hooaja avakontserdid: Johannes Brahmsi „Saksa reekviem” (versioon kahele klaverile)
23. X – 3. XI kontserdireis Hiinas, kavas eesti muusika (Pärt, Kreek, Saar, Tormis) ja Mendelssohn.
21. XI Tartu Jaani kirikus ja 22. XI Tallinna Niguliste kirikus kava „Lux” (Gesualdo, Sciarrino, Ligeti, J. S. Bach, Tulve), kaastegev valguskunstnik Kaisa Paluoja, kontsertidele eelneb kultuuriloolase Linnar Priimäe pooletunnine loeng valguse filosoofilisest tähendusest.
4. XII Sillamäe kultuurikeskuses ja
5. XII Rakvere kirikus õigeusu jõulumuusika kava „Jõulude eel”.
Vt: Sirp