Laupäeval algasid 35. Eesti Muusika Päevad. Kuna tänavuse festivali märksõnaks on „suurvormˮ, siis EFK peadirigendi Daniel Reussi juhatatud Toivo Tulevi suurteos „Lamentatsioonidˮ koorile, orkestrile ja solistidele kõlas Niguliste kirikus ka muusikapäevade monumentaalse avaakordina.
Eesti helikunstis, eriti viimase paari aastakümne Eesti uuemas muusikas pole üle tunni kestvaid ulatuslikke suurteoseid kuigivõrd palju kirjutatud. Ega neid ei leia ka maailmamastaabis teab kui arvukalt. Selles mõttes täiendab laupäeval Niguliste kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ning vokaalsolistide (Kädy Plaas, Iris Oja, Love Enström ja Rainer Vilu) esituses Daniel Reussi dirigeerituna esmaettekandele tulnud Toivo Tulevi (1958) „Lamentatsioonidˮ (2011) seda suurteoste rida igas mõttes hästi sisutihedalt ja väärikalt. Ning julgen väita, et seda mitte ainult Eesti mõõtkavas.
Toivo Tulevi vaheajata, tund ja veerand kõlanud „Lamentatsioonidesseˮ süvenemisel võis läbivalt aduda muusikalis-tekstilist mitmevalentsust. Muusikalises mõttes seetõttu, et helilooja loomingulises käekirjas vaheldusid siin pidevalt dissoneerivalt atonaalsed, põnevalt polütonaalsed ja ka heakõlaliselt tonaalsete tugipunktidega segmendid.
Samas „Lamentatsioonideˮ aluseks olevate tekstide leidlik mitmevalentsus (s.t mitmete tähendusväljade ja allusioonide võimaldamine) väärib kindlasti eraldi esiletoomist. Tulevi suurteosel on kaks osa – neist esimese aluseks on 22 tähest koosnev heebrea alfabeet (heebrea keeles ʼalefbetʼ): aleph, beth, gimel, daleth, he jne. Seega on „Lamentatsioonideˮ esimeses osas samapalju solistidel ja kooril vokaliisi võimaldavaid alajaotusi, mida eraldi vormiosadena on siiski võrdlemisi raske eristada.
„Lamentatsioonideˮ teise osa teksti aluseks on aga „Jeremia nutulauludeˮ I osa ladinakeelne tekst, millele on lõppu lisatud veel kolm ingliskeelset lauset budistlike maksiimide kogumikust „Dhammapadaˮ (eraldi koorisolistiga). Kusjuures „Jeremia nutualauludeˮ stroofidesse on aeg-ajalt lisaks pikitud veel esimeses osas kasutatud heebrea tähestiku tähti. Muuseas – ka „Lamentatsioonideˮ teise osa muusikaline vorm on väikesteks alaosadeks jagatud, ainult et erinevaid muusikalis-tekstilisi lõike on nüüd 23.
Nüüd siis Tulevi suurteose kõlavisioonidest veidi lähemalt. Esimese osas (eriti alguses) domineerivad pikad ja staatilised vokaalsed liinid nii solistidel kui kooril ning seda raamistavad kammerorkestri atonaalsed, esialgu justkui hangunud kõlapannood. Üleminek tonaalsele kõlakompleksile toimus kuidagi märkamatult, samuti kui orkestrifaktuuri arvukad tihenemised-hõrenemised, mis kulgesid voolujooneliselt ja loomulikult.
Kui siiani olid helipildis vaid naissolistid, siis „Lamentatsioonideˮ esimese osa üks kesksemaid episoode käivitus meessolistide Love Enströmi ja Rainer Vilu sisseastumisega. See mõjus emotsionaalses plaanis justkui palvusliku kirgastumise muusikana. Nägemuslikud kooskõlad, müstilised harmooniajärgnevused – kõiges selles oli tunda mingit ürgset väge! Eriliselt väljendusrikas roll oli siin ka sopran Kädy Plaasi huikleval vokaaljoonisel kõrges registris.
Helitöö teises osas muutus kooripartii oma väljenduslaadilt märgatavalt intensiivsemaks ja rütmipildilt tihedamaks-aktiivsemaks. Mingist hetkest tõusis nüüd ettekandes esile ka muusikadramaturgiline arengukaar, mille üheks kõrgpunktiks oli kahtlemata ootamatu subito-kulminatsioon. Muusika atonaalsete, polütonaalsete ja tonaalsete episoodide üksteisesse sulandumine moodustas siin pidevalt pulbitseva helikanga. Ja samas modelleeris ka järjest teisenevate pingeväljade põnevaid konstellatsioone.
„Lamentatsioonideˮ lõpulõik eraldi koorisolistiga budistliku „Dhammapadaˮ sõnadele (tekst tõlkes: „Kiirusta ja tee head, oma meeled hoia eemal kurjast…ˮ) mõjus viimaks kui positiivne üldistus pärast „Jeremia nutulauludeˮ muidu üsna tumemeelset mõttestikku.
Lõpetuseks niipalju, et kui midagi üldse võinuks Toivo Tulevi suurteose esiettekandel veel lisaks oodata, siis ehk vaid mõningat muusikalis-emotsionaalset kontrastimomenti. Kuivõrd esituses, kuivõrd kompositsioonis endas – selle küsimuse jätame siinkohal lahtiseks.
Toimetas
Tõnu Pedaru
http://kultuur.err.ee/v/muusika/c18c889f-c8c0-41d4-a336-f5e9045f48ec