Eesti Filharmoonia Kammerkoor lubas oma 30. juubelihooaja hakul ühe suure peo asemel aasta läbi aasta kestvat muusikapidu ning seda põnevate projektide ja huvitavate kavadega nii Eestis kui kaugemal publikule tõepoolest ka pakuti. Üleeile, täpselt päev enne koori ametlikku sünnipäeva (1. juuli 1981), peeti ühise simmaniga Rocca al Mare Vabaõhumuuseumis lõpuks maha ka vägev sünnipäevapidu. Koori asutaja, dirigent Tõnu Kaljuste saabus ühislaulmist juhatama merekaatri rooli hoides otse Naissaare Vabariigist.
Koorimaailma vägevate seas
Teist nii tihedat ja töörohket hooaega kui tänavune, koori liikmetel esimese hooga meelde ei tulegi ning tihedas kontserdigraafikus olevat lausa omaette kunst leida ettenähtud puhkuseks sobilikud nädalad. Pärast kahenädalast puhkust augustis alustab koor järjekordset „muusikarallit“ ja ees ootavad kontserdid Saksamaal, Šveitsis, Austrias, Hollandis. Vaieldamatult on EFK näol tegu rahvusvaheliselt kõige tuntuma, enim kontserte andva (aastas antakse kuni 70 kontserti nii kodu- kui välismaal) ja kõige kõrgemalt pärjatud (Grammy 2007 ja üle kümne Grammy norminatsiooni) Eesti muusikakollektiiviga, kuid koori direktori Esper Linnamägi sõnul ei ole siiski ühest vastust küsimusele, mida sageli kuuleb: kui kõrgel maailma tipus meie koor siis õigupoolest on. „EFK paigutamine maailma kümne parima koori hulka, või veelgi ettepoole, on küll meeldiv, kuid siiski väga subjektiivne ja meelevaldne, sest maailma kooride pingerida kui niisugust pole olemas ja konkurentsivõime sõltub lisaks muusikalisele võimekusele ka paljudest muusikavälistest teguritest.“ Linnamägi lisab, et pigem räägivad arvukad esinemiskutsed ja koostööettepanekud (millest sugugi kõik koori tahtest sõltumata ei realiseeru) veenvat keelt, et nii koori kui ka eesti koorimuusikat hinnatakse nii kodu- kui välismaal kõrgelt. Samuti teeb neid rõõmsaks see, et EFK kontsertidele on jätkunud publikut rohkelt nii Eestis kui raja taga. Nagu tõestas ilmekalt ka juuni alguses Stockholmis toimunud festival 0/ModƏrnt, kus koor koos Tõnu Kaljustega taas menuka kontserdi andis, et koori esinemised toovad alati kokku ka nii hulgaliselt väliseestlasi kui Eesti sõpru. Usutluses Postimehele olid nii kuulajad, festivali peakorraldaja Hugo Ticciati, suursponsorid Lilla Academieni direktriss Nina Balabina ja suurärimees Peder Wallenberg ühte meelt, et tegu on maailma absoluutsesse tippu kuuluva kooriga, keda ihaldab oma festivalidel ja lavadel näha iga kontserdikorraldaja ning kohtumine sellise kooriga on kuulajale alati elamus.
EFK publik on ka muutuvatel aegadel jäänud koorile truuks ning noori on Linnamägi sõnul nende kontsertidel kogu aeg arvukalt olnud. „Oleme alustanud sihikindlat koostööd järelkasvu osas G. Otsa nim. Muusikakooli, Tallinna Muusikakeskkooli ja Tartu H. Elleri nim. Muusikakooliga ning juba mitu aastat käib meil üldhariduskoolidele mõeldud koolikontsertide sari. Õpilastele on see sageli esimene koorikontserdi kogemus üldse ja loodame väga, et just sellest võib tärgata sügavam huvi süvamuusika vastu üldse,“ on Linnamägi lootusrikas.
Tippdirigentide paraad
Koori jaoks siiski veel mitte päriselt lõppenud juubelihooaeg on olnud muusikalise poole pealt vaadatuna äärmiselt põnev ning koori eest on läbi käinud tõeline maailma tippdirigentide paraad, mis tähendab huvitavaid kavu, projekte ja muusikalisi nägemusi, mis teenivad nii publiku kui ka koori enese arengu huve. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka nii koori praegune peadirigent Daniel Reuss, kes kaasas koori mitmetesse huvitavatesse projektidesse ja tihendas oluliselt koostööd ERSOga. Üheks meeldejäävaimaks jäljeks oli Händeli oratooriumi „Saul“ ettekanne Estonia kontserdisaalis koos briti tippsolistidega. Publikut rõõmustas väga ka Tõnu Kaljuste naasmine koori juurde ja eriti Tanejevi teose „Kaksteist koori Jakov Polonski tekstidele op 27“ tundeküllane ettekanne Mustpeade Majas. Koos Marc Minkowskiga esineti juba kolmandat korda edukalt Salzburgi Mozartwochel ning ülimenukaks kujunes koostöö briti helilooja ja dirigendi Gregory Rose´iga, kelle teose „Surmatants“ maailma esiettekanne Margus Kasterpalu lavastatuna kanti publikunõudluse tõttu Nigulistes ette koguni kolmel õhtul. Maailmamastaabiks muusikaliseks suursündmuseks kujunes Arvo Pärdi muusikaõhtu Pariisis Eesti kultuuripäevadel koos Olari Eltsi ja Ensemble Orchestral de Paris´ga. Lauljad ise tõstsid elamuslikemate kontsertidena eelnimetatuile lisaks esile renessanssmuusika kava Eestis, Rahmaninovi „Vespreid“ Portugalis ning Mozarti „Reekviemi“ ettekandeid Groningenis ja Berliinis koos Reussiga ning Pärdi „Adama itku“ esitust Turus koos T. Kaljustega. Eeloleval hooajal võib koori ees uute ja huvitavate kavadega ja ühisprojektidega Arvo Volmerit, Eri Klasi ja Neeme Järvit. Uudisteoseid algaval hooajal kavas ei ole, kuid ettepanekud nende loomiseks on juba tehtud nii Tauno Aintsile kui Tõnu Kõrvitsale.
EFK on olnud järjepidev plaadistaja ning tänavu jõudsid kuulajateni kaks uut plaati: Einojuhani Rautavaara „Kainuu“ (Bells) ning Mendelssohni ja Kreegi ühiskogumik „Psalms“ (Ondine). Koos Daniel Reussiga salvestati sel kevadel a cappella plaat R. Tobiase ja M. Regeri muusikaga ning F. Poulenci muusika plaat koos ERSO ja Cappella Amsterdamiga – mõlemad jõuavad kuulajateni tuleval aastal.
Sügisel ootab ees märgilise tähendusega kontsertreis Mehhikosse, kuhu minnakse koos Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Tõnu Kaljustega. Initsiatiiv sõiduks tuli Mehhiko suursaadikult Eestis ja Soomes T.E Hr. Agustin Gutiérrez-Canet´lt, kes pöördus kultuuriministeeriumisse palvega, et Eesti esinduskollektiivid tuleksid tema kodumaale esitama Arvo Pärdi muusikat. 18.,19. ja 20. oktoobril antakse pealinnas Mexico Citys ja mujal kokku kolm kontserti. Kuna helilooja on oma jah-sõna osaluseks juba andnud ja kohal on suurepärased eesti muusikud, on oodata märgilise tähendusega eesti muusikakultuuri dessanti.
Tõnu Kaljuste: olen oma vabakutselise staatust väga nautinud
Riina Luik, kultuuriajakirjanik
Eelmisel hooajal oli hoolimata EFK juubeliaasta tähistamisest kõige intrigeerivam uudis hoopis see, et koori asutaja, dirigent Tõnu Kaljuste on taas koori ees. Vahetult enne Stockholmi festivalil 0/ModƏrnt lavale astumist, andis maestro Postimehele eksklusiivintervjuu, milles ta räägib avameelselt ja lihtsalt mitte ainult oma kunagise lahkumise põhjusi, vaid ka muutustest, mida see tema ellu kaasa tõi.
Tegelikult pole sa vist tänini Tõnu päriselt lahti rääkinud seda, miks sinu ja koori teed omal ajal lahku viisid. Mis nende aastate jooksul sinu enda jaoks looja ja inimesena muutus ja kes sa ise täna selle kõige tagajärjel oled?
Alustades küsimuse viimasest poolest– siis on seda iseendal väga raske öelda või defineerida, kõrvaltvaatajal ilmselt palju kergem. Võin öelda ainult seda, mida ma ise olen selle aja jooksul teha tahtnud, mille poole püüelnud. Üht võin aga kindlasti öelda: olen oma vabakutselise dirigendi staatust väga nautinud, saanud iseenda loominguliseks edasiminekuks tegelda äärmiselt huvitava repertuaariga ning mis samuti äärmiselt oluline – saanud olla ja elada heas rütmis ka kõige muusikavälisega. Ning kui pidada silmas näiteks Naissaare arendamist, siis on see märk sellest, et ma ei ole oma huvideringiga vaid muusikas, vaid tegelen paljude omavahel põimuvate teemadega. Ma tahan olla kõikide nende tegevuste ja püüdlustega inimesena tasakaalus, ja vabakutselise põli seda võimaldab.
Täna, mil see sisemine tasakaal on leitud, on vist juba ka kergem ka tagasi vaadata. Oli selleni jõudmine pigem kerge või raske?
Vaata, see on kummaline, et mõne inimese jaoks võib see tasakaal saabuda nö killustumise läbi – selle läbi, et su elu ei määra enam vaid üks asi või tegevus. Kui sa oled olnud ühes vallas maailma tipus, siis kogu su tähelepanu ja energia läheb sellele, sa jälgid juukse karva lõhki ajades ainult seda formaati, kõikides oma karjeristlikes ja idealiseerivates pürgimustes, isegi inimsuhetes ja suhetes teiste kunstnike-loojatega.
Sa räägid ju endast? Olid ise samasugune?
Kindlasti olin ma mingil eluperioodil samasugune. Kui vaatan nüüd teatud vahemaa tagant ja kõrvalt sellele ajale ja sellele, mis minus toimus, siis oli see iseloomulik nii sellele kümnendile kui selle tegijate põlvkonnale. Kuid siis hakkad sa endale tasapisi aru andma, et sul võib olla veel huvisid ja need ei ole üldse muusikast kaugel, vaid kummalisel kombel kõik seotud sinu muusikas olemise ja tegemisega. Ning et see kõik arendab su mõttemaailma ja tunnetust mitte ainult muusikas, vaid milles iganes. Loomingulises plaanis avaldub see selles, kuidas ma nüüd loen teoseid, mõistan nende konteksti. Kuid muidugi ei anta vabakutselise staatusega sulle kaasa enesekindlust, vastupidi – teed oma elu sellega väga ebastabiilseks, sest miski pole kindel. Mõned pidepunktid peavad sul siiski olema, minul oli selleks üks manager Berliinis ja oma stuudio Omari küüni näol Naissaarel. Kusagil peab sul olema üks koht, kus mõelda oma mõtteid ja teha oma asju.
Kui sinu ja koori teed poleks lahku läinud, oleks see võinud viia totaalse läbipõlemiseni?
Raske öelda, neil oletustel pole tegelikult tähtsust. Võin öelda ainult seda, et ühtepidi võime vaadata toimunut mitte minu isikust lähtuvalt, vaid hoopis sellest aspektist, missugust tuge üks kunstikollektiiv oma pürgimuste juures vajab – nii muusikaringkondade, riigi, ministeeriumi kui ka laiema üldsuse tasandil. Kui palju teda ideaalide teostamisel toetatakse. Näiteks sa pead rääkima aastaid, et tahaksid luua mõned uued töökohad, et häälerühmadesse lauljaid juurde võtta. Näib nagu oleks see puht-tehniline või organisatoorne küsimus, kuid koorile ja mulle kui dirigendile oli see repertuaari avardamise seisukohast võtmeküsimus, mis andnuks ka lauljatele täiesti uue kogemuse. Mul oli tol ajal selja taga Rootsis töötamise kogemus, olin otsast otsani pungil uusi ideid ja tahtsin nendega Eestis edasi minna, kuid tundsin, et jooksen ainult peaga vastu seina. See lõputu „ei“ -de jada ei hakanud ju masuga pihta, vaid juba ammu enne seda. Seda pidevalt kõlavat „ei saa“, „ei ole võimalik“ on kogenud iga vähegi lennukamate mõtete ja ideedega kunstiasutus.
Sul kadus usk, et midagi muutub?
Jah, see kadus täielikult. Rootsis neid püüdlusi mõisteti ja kõik, mida ma koorile palusin, me ka saime.
Ja Eestis öeldi, et Kaljuste ainult nõuab ja lärmab, liiatigi kõigi ülejäänute arvelt.
Võib-olla ma tõesti ei oska asju ajada, kuid siiski ma arvan, et kui ma seisan eesti kultuuri ja selle tipptegijate hea käekäigu eest, ei tohiks see kõik nii raske olla. Ega kõik ei peagi juhtuma nüüd ja kohe, piisab sellestki, kui tajud, et asjad liiguvad, et kasvõi kahe aastaga oled oma unistusele poole lähemale jõudnud. Ja eks sa siis põedki, ja sul ongi tunne, et võtad teistelt midagi ära… See pole rahaahnuse küsimus, vaid võimaluste küsimus kunstiliseks arenguks. Sa ei saa kanda ette teoseid, mille autorikaitseks pole raha või häälerühmas piisavalt lauljaid, sa ei saa koori ja orkestrit suurprojektiks kokku panna, sest sul pole selleks eelarvelisi vahendeid. Kõige näotum, olnuks sellises olukorras kibestuda, karjuma ja jalgu trampima hakata, tunduvalt arukam ja viisakam oli selles tupikseisus, mil su närvid on täiesti läbi, lahkuda… Ega see otsus ei sündinud üleöö, vaid ajapikku.
Kas sa tõesti uskusid, et sind palutakse tagasi?
Ma lootsin, et äkki keegi ikkagi vaevub mind seejärel sisuliselt kuulama. Tõepoolest tehti pakkumisi, aga see kõik oli nii tülgastav – see oli nagu lehmakauplemine, kus sulle visatakse ette nii- ja naasuguseid pakkumisi, kuni kinnisvarani Toompeal, mis muusikategemiseks üldse ei sobinud… Koori jaoks kõige olulisem heideti aga endiselt kõrvale. Ma ei taha olla see vaene Ida-Euroopa vaene muusik, kes vaatab iga raja tagant tulnud pakkumise peale, nagu see olekski maailma lõpp. Ma tahaks, et eelkõige oleks meil kodus ja koduses muusikaelus asjad korras, et kooril oleks teoseid, mida ette kanda – ma ei taha nühkida pidevalt ühes stiilis ja ühte lugu. Selleks, et välismaal taset näidata, oma kultuuri tutvustada, on vaja eelkõige kodus häid kontsertseeriaid – see annab kindlustunde, aga ka sellekski on raha vaja. Uus eelarve saab aga sündida ainult riiklike prioriteetide paikapanemisest: mis on meile siis tähtis? Meie iseolemine ei ole ainult iseseisev riik, vaid see, mida me ideedena ellu suudame viia.