Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert „Pilvedest läbi” Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, kavas Sergei Tanejevi „12 koori a cappella” op. 27 Jakov Polonski sõnadele, kaastegev muusikateadlane Tiia Järg. 10. III Mustpeade majas.

Maailma muusikaloost on teada mitmeid näiteid, kus mõne komponisti loomingu tõeline tähendus avastatakse alles pärast helilooja surma. Oli ju ka suur Bach enam kui pool sajandit peaaegu täielikus unustuses. Kuid mõne komponisti helitööde saatuseks ongi jääda riiulitele tolmuma, sajandiks ja kauemakski. Ning üks selliste teoste autor on kindlasti Sergei Tanejev (1856–1915), kes vene muusikast maailmamuusikasse tegelikult läbi ei murdnudki. Tema teoste ettekandeid kuuleb tänapäeval ikka haruharva, ilmselt ka Venemaal.

Selles mõttes oli Tõnu Kaljuste ettevõtmine esitada eelmisel laupäeval Mustpeade majas Eesti Filharmoonia Kammerkooriga Sergei Tanejevi umbes poolteist tundi kestev kooritsükkel „12 koori a cappella” op. 27 (1909) Jakov Polonski sõnadele omamoodi julgustükk. Eksperiment, mille publikumenu oli enam-vähem prognoosimatu ja mis pani päris tõsiselt proovile isegi EFK lauljate vokaalsed võimed ja vastupidavuse.

Kuna Tanejevi elust ja loomingust siinmail suurt midagi ei teata, eelnes kontserdile muusikateadlase Tiia Järgi lühike, kuid asjatundlik loeng. XIX sajandi Venemaal oli Tanejev tuntud rohkem pianisti, pedagoogi ja muusikateoreetikuna. Pianistina oli ta näiteks Brahmsi I klaverikontserdi esmaesitaja Venemaal (1875), pedagoogina olid ta arvukate õpilaste, sealhulgas Rahmaninovi ja Skrjabini, aga ka tulevase Tallinna konservatooriumi viiuliprofessori Johannes Paulseni õpetaja. Muusikateoreetikuna keskendus Tanejev peamiselt polüfooniaõpetuse sõlmküsimustele, tema mahuka köite „Range stiili liikuv kontrapunkt” (1909, Leipzig) kordustrükke leiame veel XX sajandi teisest poolestki.

Kuid Sergei Tanejevi helitööde saatus on olnud dramaatiline. Ehkki tema loomenimistus on kümme keelpillikvartetti, mitmeid kammerteoseid, palju a cappella koorimuusikat, sümfoonia, süitlik viiulikontsert, kantaat „Johannes Damaskusest” ja koguni üks ooper „Oresteia” (esietendus 1895. a Peterburi Maria teatris), siis ettekandeni jõudsid need suhteliselt harva. Tanejevi heliloomingut varjutasid mittemõistmise pilved – kriitikud pidasid seda juba XIX sajandil vanamoodsaks ning publik ja interpreedid ilmselt liiga keeruliseks. Oli see siis tõesti nii?

Tõnu Kaljuste ja EFK kontsert „Pilvedest läbi” andis sellele küsimusele ka omamoodi vastuse. Tanejevi tsükli „12 koori a cappella” ettekande esmamulje põhjal võib täheldada kahte asja. Need kooriminiatuurid on kontrapunktilises mõttes tõepoolest üsna keerulise tekstuuriga ja pole sellistena esitamiseks jõukohased kaugeltki mitte igale koorile ja dirigendile. Seda enam, et sopranite ja tenorite partii jõuab mõnes koorinumbris oma intensiivsuse ja tessituuri kõrguse poolest üsna „piiri peale”.

Mis aga puutub selle tsükli helikeelde, siis XXI sajandil on juba natuke raske öelda, kuivõrd see XX sajandi alguse kontekstis võis olla „moodne” või „vanamoodne”. Näiteks mõne osa („Prometheus”) polüfoonia meenutas kõigepealt pisut XVIII sajandi kontrapunkti ja Händelit, veidi hiljem aga hoopis Max Regerit (1873–1916). Stereotüüpset „venepärasust” emotsionaalses plaanis Tanejevi helikeeles aga nagu õieti polegi, vaid osa „Pilvedest nägi kalju …” kõlapildis võis aimata vene rahvuslikku eepilist avarust ja tunderikast melodismi.

Kaljuste dirigenditöö suurteose esituse ettevalmistamisel on olnud igatahes põhjalik. Seda oli tunda, kuna dirigendi tõlgendus rõhutas vajadusel Tanejevi muusika sügavat dramatismi (näiteks avaosas „Haual”), tõi esile suuri dünaamilisi kontraste ning ka koori diktsioon ja artikulatsioon oli kiiretes episoodides hästi täpseks lihvitud. Eriti burleskselt kõlas koori süllaabika osas „Varemeis torni …”.

Ja kuna Tanejev oli ikkagi (hilis)romantismiajastu helilooja, siis „Igavikust kostis äkki muusikat” mõjuski romantilise kooriballaadina, kus EFK lauljate fraseerimine toonitas ühtlaselt kandvaid legato’sid. Väljapeetud fraasilõpud olid täpselt paigas ka osa „Tähed” ettekandes.

Raske öelda, kuivõrd see Kaljuste ja EFK kontsert võis avardada Sergei Tanejevi talendi austajate ahtakest, muusikaspetsidest koosnevat ringi. Meie kuulajateni on Tanejevi koorimuusika nüüd igatahes jõudnud. Väga heas ettekandes. Pilvedest läbi …