Plaat koosneb hiljuti Kultuuripealinna aasta tarbeks valminud segakoori ja kammerorkestri teosest “Ärkamine” (2011), a cappella koorilaulust “Rändaja õhtulaul” ja keelpilliorkestrile kirjutatud meditatsioonist “Insula deserta” (1989). Eesti filharmoonia kammerkoori ning sümfoniett Riga Daniel Reussi dirigeerimisel toovad kuulajani läbilõike Tüüri loomingu erinevatest etappidest. “Ärkamine” kui plaadi suurteos ning värskeim looming toob oma tsüklilises vormis kokku lihtsad meloodilised koori poolsed unisoonid, polüfoonilised mustrid ja orkestratsiooni, mis orgaanilises vaheldumises on Tüürile omaselt kord nii klastrilises pinges kui ka rahunevas harmoonias.
Ühendades ladina keelsed Lihavõttepühade liturgilised tekstid eesti luulega, saavutab teos nii oma kõlavärvides kui sõnumis tervikliku igatsusetunde vaimse ärkamise järele. Tüür kasutab osavalt ära orkestri ning koori kõlavärve, loomaks eklektiliselt hiiglaslikku kõlaruumi, mis toob kuulajaile ette nii loodusvisioone kui inimhinge sügavuste pimeduses kobavat klaustrofoobiat. Eesti filharmoonia kammerkoor kõlab sel plaadil äärmiselt hästi, häälerühmade tonaalsuse puhtus ning omavaheline pingutamata harmoonia on midagi mille üle Eesti koorilaul alati on võinud uhkust tunda ja nii ka sel plaadil. On ju “Rändaja õhtulaul” spetsiaalselt koorile kirjutatudki, kandes endas meenutusi eesti varasemast koorilaulust ja olles samas kaasaegse klassikalise muusika suhtes sammuke eeski. Nagu ka plaadiga kaasas oleval bukletil on öelnud Gerhard Lock, seisneb Tüüri väärtus mastaapses vastandamisvõimes, läbi mille luuakse uus – siin on mälestused kogu lääne muusikajaloost, väikese eesti kultuuriruumi põhjamaised traditsioonid, individuaalsus ja universaalsus jpm. “Insula deserta” ehk hüljatud saar paneb punkti Ärkamise plaadile kui tervikule, näidates et keelpilliorkester võib Tüüri noote ette kandes luua ühtse avara ruumi dissonantsi ja harmoonia paigast, jõu ja hapruse tasakaalust nii, et jääb veel ruumi üle tajuda kuulaja enda üksindust.