Solistid Suurbritanniast laulsid oratooriumi usutavaks ja siiraks Sarja „Saaga” 1. kontsert – Händeli oratoorium „Saul”: solistid David WilsonJohnson (Saul, bass), Katherine Manley (Miikal, sopran), Joanne Lunn (Meerab, sopran), Andrew Tortise (Joonatan, tenor) ning Stephen Wallace (Taavet, kontratenor), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss 23. IX Estonia kontserdisaalis.
Mõnikord satub kontserdile, kus laval toimuv viib kõik mõtted muredest ja argiprobleemidest eemale ning paneb lihtsalt nautima seda, mis sealt kostab. Üks selliseid oli minu arvates Georg Friedrich Händeli oratooriumi „Saul” ettekanne Estonia kontserdisaalis. Kuigi hinnang sai välja öeldud juba esimeses lauses, võib veel pikalt arutleda selle üle, miks kontsert ikkagi oli nii hea ning mis rolli mängisid selle juures esitajad.
Händel on kujundanud „Sauli” orkestratsiooni fantaasiarikkalt, lisaks tavapärasele koosseisule leiab sealt näiteks kolm trombooni, trompetid, kellad, harfi ja oreli. Seda enam paneb imestama, kui harjumatult läbipaistvalt ja peenelt kõlas ERSO : suur koosseis ei kõlanud sugugi mitte „sümfooniliselt”, vaid iga liin oli rafineeritult läbi töötatud. Lisapille on Händel kasutanud saavutamaks vaheldusrikast koloriiti instrumentaallõikudes, ent osaliselt lähtub nende kasutamine otseselt süžeest. Nii on näiteks Taavet piibli järgi olnud suurepärane harfimängija, kes heebrea Orpheusena suutis oma mänguga leevendada kuningas Sauli vaimuhaigust. Külalisena ER SOs esinenud Andrew Lawrence-Kingi harfisoolo oligi meditatiivne ja süvenenud interluudium, mis võttis hetkeks maha dramaatilise tegevustiku pinge. Teine selline vahepala või õigemini maiuspala kõlas II vaatuses orelil Ene Salumäelt ning pani täpselt samamoodi südame hetkeks seisma, nii peen ja intensiivne oli see.
Orkester oli niisiis väga heatasemeline sekundeerija väga headele solistidele, kelle repertuaaris ongi esikohal just barokiajastu muusika. Väga usutav ja koloriitne oli raevuka ja ohjeldamatu Sauli esitaja, bariton David Wilson-Johnson. Temal tuli kehastada kuningat, kelle hinge pureb kadedus ning kes tunneb pidevat ahastust ja ühtlasi ka raevu oma noore rivaali Taaveti pärast. Händel on kirjutanud mitu kuninga aariat minooris, rõhutamaks just neid tumedamaid tundeid. Tenor Andrew Tortise (Joonatan) kõlas paremini keskregistris, mistõttu õnnestusid tal enam ehk tasasemad retsitatiivid kui suurema ulatusega aariad. Kontratenori Stephen Wallace’i esitus oli tehniliselt suurepärane, kuigi oli tämbriliselt ja dünaamiliselt siiski mõnevõrra piiratud. Naissolistidest paistis oma imekauni tämbriga silma Miikali osatäitja Katherine Manley, ülbelt uhket Meerabi laulnud Joanne Lunn aga pigem näitlemisoskusega. Seda loomulikult reservatsiooniga, et oratooriumi puhul ei saa eeldada lavastuslikke elemente, kuid „Sauli” ooperlikult dramaatiline sisu on justkui ärgitanud soliste omavaheliseks kommunikatsiooniks. See, kuidas solistid omavahel mänglevalt suhtlesid ja pöördusid oma muusikalistes etteastetes konkreetse vestluskaaslase poole, muutis kogu toimuva tinglikkusele vaatamata loo väga usutavaks ja siiraks.
Kooril on selles oratooriumis väga oluline roll, olgugi koorinumbreid ligikaudu kaks korda vähem kui aariaid. Koor kehastab Iisraeli rahvast, kes võtab väga aktiivselt toimuvast osa – nii pidutseb kui ka leinab koos oma valitsejatega. Oratooriumi kestel järgib koor väga täpselt Sauli moraalset allakäiku ja tunneb Taavetile kaasa. Eesti Filharmoonia Kammerkoor sai selle ülesandega väärikalt hakkama, kontrapunktilised fuugad kõlasid korrektselt ning ka vastav meeleolu anti edasi täpselt ja emotsionaalselt. Pisut kurvastas kohati sopranirühm, mis ei tundunud tugevatele lauljatele vaatamata siiski eriti võimekas, seda juba mitmel viimasel kontserdil. Kokkuvõttes võib vaid korrata, et kontsert haaras võimsalt kaasa. Sama tundis ilmselt kogu publik, sest aplaus oli pikk ja tuline.