Sellise kontseptuaalse kauamängiva üllitamine nõuab suurt julgust ja isegi pisikest nahaalsust. Aga kaks korda parima briti helilooja tiitli saanud Tarik O’Reganil on nii ühte kui ka teist. Kuulutada lasertsõõriga kogu ilmale: võtan matti Guillaume de Machaut’lt endalt ning näitan, kuidas on võimalik kirjutada modernset muusikat vanamuusika võtmes ja see takkapihta ka selles atmosfääris ette kanda. Väga äge ülesanne mu meelest. See arabi eesnime ja iirlase perekonnanime kandev, Inglismaa ja Ameerikamaa vahet pendeldav noor mees võib “Scattered Rhymes’i” vabalt enda plaadiks pidada, sest hoolimata vanameistritest Machaut’st ja Dufayst ning viimasel ajal Eesti vastu huvi ilmutanud Gavin Bryarsist on plaadil esitatu niivõrd O’Regani tooni.
Teosed plaadil on ära jaotet kvinteti Orlando Consort ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori vahel – vanamuusika ning Bryars Orlandole ja O’Regan “filale”. Selline jaotus on mõistlik. Ma ei ole just veendunud, et “fila koor” on väga tundlik vanamuusika esitaja. Kui aga tabada O’Regani kooristrihhides veljotormislikku erutust, on koor sellise muusika laulmiseks parfait. Plaati pihku võttes ootasin, et Orlando Consort esitab vanamuusikat Hillieri käe all ehtinglaslikult eeterlikult ja (nagu see tihti juhtub) ka steriilselt hillitsetult. Ei sinnapoolegi. Nutikas dirigent teab, et Machaut’d inglise poistelaulu reeglitega laulda ei saa, sest too prantslane nõuab baritonaalse põrina domineerimist, mis eeterlikel helidel kõlada ei lase. Sestap on Orlando Consort keskendunud laia diapasooniga dünaamikale ja isegi tsipa romantilisele lähenemisele, mis toob küll kaasa kohatise mustuse, ent ei kaota samas hetkekski tunnet, et ansambel teadvustab selgelt, mis teksti ta esitab ja millest see räägib.
Plaadi päälkirja (sama nime kannab ka O’Regani esimene teos) tõlkisin “Tuulatud riimideks”. “Hajutet riimid” oleks liiga laialivalguv, sest iseenesest on plaadi tekstide teema marioloogiline ja keskendub Pühimale Jumalasünnitajale Neitsi Maarjale. Nii muusikaliselt kui temaatiliselt on vahest kõige küsitavam Gavin Bryarsi “Super flumina”, kus mina küll aru ei saanud, miks autor lisas tuntud “Paabeli kallaste” (kuula ka Boney M-i “By the Rivers of Babylon”) juutide vangipõlveaegse nutulaulu tekstile refräänina fragmente gregoriaani hümnist “Ave Regina caelorum”. Need on tekstid, mis ei taha kuidagi omavahel haakuda.
Machaut’ “Douce dame jolie” on kirjutatud küll 14. sajandi bardide lembelaulude stiilis, kuid on erakordselt sügava vaimuliku sõnumiga ja seda on O’Regan nii ekspressiivset lugu kirjutades ilmselt silmas pidanud. Nagu “Scattered Rhymes” on ka see lugu ärev, täis rõhutet retsitatsiooni, millel liugleb kontratenori kantileen. Kusjuures plaadilt aimub jazzilikku lähenemisviisi: Machaut annab ühehäälse teema ja O’Regan võtab selle, hakates ehitama läbitunnetatud improvisatsioone. Lihtsalt teema on 14. sajandist ja improvisatsioon 21. sajandist. O’Regan tahab ilmselt öelda: Aga mis vahet sääl on? Sellele küsimusele ma otsest vastust ei annaks, sest siis võiks kaugemale minnes pidada tema virelai’d “Douce dame jolie” kaasaegseks rahvamuusikaseadeks. Saatigi ei saa ma võtta selle plaadi kontseptsiooni millegi väga uudsena. Tegelikult on vanal hääl Inglismaal keskaegse polüfoonia kontseptuaalse kaasajastamisega väga maitsekal kujul ka mitmeid kordi varem hakkama saadud. Kui tahtmist kuulata, võtke ette näiteks progerocki vanaema, Briti alamate ansambli Gentle Giant muusika ja eriti album “The Power and the Glory”. Olgem ausad, teadlikult või alateadlikult on O’Regan kopeerinud just selle koosseisu mitmehäälsete vokaalpartiide ülesehituse loogikat. Küll aga oleks väga huvitav O’Regani teoste ettekandmine koos Tormise omadega. Selle pääle võiks mõelda.