Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester esitavad täna ja homme Bachi Matteuse passiooni. Dirigeerib Paul Hillier ja üks solistidest on lauljatar Iris Oja (29), kellega rääkis Brigitta Davidjants.
Iris Oja sõnul kuuluvad passioonid ja oratooriumid loomuliku osana aasta ringkäiku. Passioonid on Kristuse kannatuslood, mille tekst on pärit evangeeliumidest.
“Kui kõik läheb dirigendi soovi kohaselt, tuleb sellest põnevalt jutustatud lugu, milles on kohati lausa ooperlikku piltlikkust. Evangelisti tuleb Inglismaalt laulma Julian Podger, kellega esitasin hiljuti Pärdi “Passiot”. Podgeril oli Pilatuse roll ning tema käsitlus oli nii inimlik ja psühholoogiliselt läbi töötatud, et ootan põnevusega tema seekordset osa,” selgitab laulja.
Pikalt Paul Hillieriga koostööd teinud Oja peab dirigenti tohutu delikaatseks inimeseks, kes ei jaga palju soovitusi ning kellega on seetõttu kohati raske soolosid laulda. Samas iseloomustab ta teda inimliku, sooja ja toetavana, kel on hirmuäratavalt suur töövõime, mida ta ootab ka teistelt.
“Ta on muutnud koori kõla palju paindlikumaks. Paul on rohkem süvitsi analüüsija ja naudib vist muusika kujundamist esitamisest rohkem. Enda sõnul on ta ka ise meiega veedetud kuue aasta jooksul palju arenenud,” räägib Oja.
“Armastan tänapäeva muusikat. On põnev töötada koos heliloojatega, sest nii valmib parim ettekanne,” ütleb laulja. Kui helilooja kirjutab teose konkreetsele esitajale, arvestab ta tema tämbrit, hääleulatust, oskusi ja vigu. Ja on põnev kirjutada justkui muusikaajaloo järgmisi peatükke, leiab Oja.
“Tegelikult meeldib mulle hoida tegevusala võimalikult laiana. Kunagi “avanesin” vene muusikat lauldes. Vene lauljad on sageli lääne kuulaja jaoks kraad kanged. Eestlase vaoshoitum, ent samas slaavi kultuuriruumile lähedane esitus on aga mõistetav ja piisavalt emotsionaalne.”
Koor ja ansambel
Kammerkoori minnes tutvus Oja barokkstiiliga. Nüüdseks on ta seda palju esitanud ning koostöös eri dirigentidega teinud läbi justkui hulga huvitavaid meistrikursusi. Kui ta algul arvas, et see on surmtõsine, igav ja piiravate reeglitega muusika, siis tegelikult on tegemist improvisatsioonilise, põneva ja isegi ulaka stiiliga. Reeglid annaksid justkui kasulikku salainfot.
Oja ütleb, et see on nagu võõrkeele rääkimine: algul otsid sõnu, aga keeleoskuse arenedes hakkad sõnadega mängima, vahel ütled meelega midagi valesti ja eirad grammatikat.
Vokaalansamblit peab laulja südamelähedasemaks. Väiksema koosseisuga seltskonnal on hoopis teine energia. Seal kasutatakse enamasti solistitasemega inimesi. Kõigil on võrdne vastutus, töö intensiivsem ning seetõttu huvitavam ja õpetlikum, põhjendab ta. Suuremas seltskonnas on tähelepanu hajusam ja peab arvestama aeglasemaid. Ent kui suure kooriga tekib ühine hingamine, on see tohutu elamus.
Orkestri ees laulda on ka teine asi, sest siis on enamasti tegu just soologa. Väga palju oleneb dirigendist. Kogu muusikaline eeltöö tehakse ära proovides ja sealt paistab, kui palju vabadust dirigent solistile annab.
Oluline on ka inimlik klapp. “Tuleb aru saada, mida ja miks teen, sest lauldes pole võimalik valetada ja sellest ei tule midagi head,” arutleb ta.
Tulevaste esinemiste kohta teatab laulja, et 27. märtsil tuleb Art Depoos ansambli Resonabilis kontsert, siis eesti muusika päevad, aprilli lõpus salvestamine Resonabilisega, aga mai esimese poole veedab ta kammerkooriga Inglismaal. Järgmise aasta algul on oodata tema esimest sooloplaati, mille tellis firma Harmonia Mundi.
Oja sõnul on eesti lauljatel rakendust küll, sest meil on mitu ooperiteatrit ja professionaalset koori. Õpetajaid võiks isegi rohkem olla, arvab ta.
Samas, vabakutselisena meil ilmselt ära ei elaks. “Õnneks on muusika selline ala, kus piire ei tunta. Iga tuuri ja kontserdiga kontaktid laienevad ja huvi meie vastu kasvab. Ja nagu ütleb üks mu tuttav helilooja: meie kliima on lauljale väga ebasõbralik, nii et kes suudab juba siin laulja olla, see suudab seda igal pool.”