CD ARVO PÄRT “Da pacem”: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Christopher Bowers-Broadbent (
Paar nädalat tagasi ilmunud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja Paul Hillieri plaat Arvo Pärdi muusikaga “Da pacem” on hinnaline täiendus meie tippkoori senisele diskograafiale – Hillieri dirigeerimisel on aastast 2002 üllitatud juba viis albumit. Ütlematagi on selge, et need kõik (näiteks kolm järjestikust CDd seeriast “Baltic Voices”) on süvenemist väärivad plaadid nii muusika ajastutruu vaimsuse avamise kui esitusliku tõlgenduse väljendusrikkuse-veenvuse mõttes. Ent nüüd ilmus selles kontekstis ka Arvo Pärdi koorimuusika autoriplaat, mis on minu hinnangul nii EFK kui Paul Hillieri, nende koos toimivate muusikute “ühishingamise”, kunstilise koosmõtlemise tähelepanuväärne tähis.
Mis on selle plaadi võlu ja mis selle ilu? Võib öelda ka nii, et võluv on Pärdi muusika ja ilus EFK-Hillieri tõlgendus. Aga miski ei muutuks ilmselt ka siis, kui vahetaksime toodud “valemis” omavahel ära konstandid, saades tulemuseks Pärdi muusika ilu ja EFK laulmise võlu. Esimese hingus sulandub siin sujuvalt teise ja samas ka vastupidi. Ent siiski – mitte “kiidulaul” (sõna parimas mõttes) pole antud CD ülevaateloos eesmärk omaette, vaid ikka muusikalised-tõlgenduslikud tipphetked. Ja julgen arvata, et neid on sellel plaadil rohkesti. Ent kui kõigest ka just rääkida ei jõua, siis tähelepanuväärsemast kindlasti, kuid alustagem printsiibist “kild killu haaval” (plaati kuulates on see ikka nii). Siis näeme ka tervikut: Arvo Pärdi kui koorikomponisti muutumisi-endaksjäämisi, kuna kõnealune CD annab hea ülevaate maestro loomingust läbi mitme aastakümne.
Ent lähtun kõigepealt esitusest. Plaadi avaloos “Da pacem Domine” (2004) mõjuvad rahulikult voogavas kooritekstuuris koori sopranite üksikud kõrged aktsendipunktid vokaalselt helenduvate värvilaikudena justkui helklevad ööpilved. Samas on esituslikult kogu koorikantileen oma fraseerimise ühtsuses siin ideaalilähedases tasakaalus nii kõlalises kui tämbraalses mõttes. See pole just kerge vokaaltehniline ülesanne, kui mõelda teose tessituuri kõlalistele äärmustele ning nende sulandumistele ilma piirjoonte hägustumiseta. Selge koorireljeef on kindlasti kõnealuse teose ettekande üks olulisemaid märksõnu.
“Salve Regina” (2001/02) võib Pärdi muusika austajale tänu homofoonilise orelisaate (Christopher Bowers-Broadbent) ja koorifaktuuri, lisaks eriti algusosas väljajoonistuva minoorse melodismi tõttu mõjuda esialgu ehk pisut harjumuspäratult. Kuid siis tõenäoliselt mitte, kui tõmmata mõtteparalleele näiteks õigeusu kirikumuusikaga. Mis sest, et viimases instrumente ei kasutata. Pärdi muusikas peidus olev väga mõjuvõimas dramaturgia on siin justkui ootevalmis ja lahvatab viimaks kahte avarasse ja võimsasse kulminatsiooni. Ent äärmused on uuesti ootevalmis – teose lõpuosas saab kuulda piano‘s ülimadalaid ja samas intonatsiooniliselt ülipuhtaid kooribasse.
Koori solistidest särab plaadil sopran Kaia Urb. Magnificat’is (1989) moodustab tema helisev vokaal väljendusrikka kontrasti eelkõige konstellatsioonis meeshäältega, tema kantileenis on Pärdi muusika esitamiseks nii vajalikku avarust ja avatust. Ka “Nunc dimittis’es” (2001) intoneerib Kaia Urb kõrges registris kristalse selgusega, ehkki mõneti lüürilisemas võtmes. “An den Wassern zu Babel” (1976/1991) eksponeerib solistide ansamblit Kaia Urb, Tiit Kogerman (tenor) ja Aarne Talvik (bass). Väljapeetud kõlaline tasakaal iseloomustab sedagi ettekandelist kooslust. Ja eraldi tuleb esile tõsta koori väljendusrikast ning täpset artikulatsiooni “Doppo la vittoria’s” (1996/98).
Lõpetuseks peab märkima, et kui EFK mullu ilmunud CD “Rahmaninov – All-Night Vigil” jõudis tänavu augustis Billboardi klassikatabelis teisele kohale, siis ennustaksin analoogset tulemust nüüd ka kõnealusele plaadile. Kõik algab ju muusikast.