Eelmisel reedel Metodisti kirikus andis äsja oma 70. sünnipäeva tähistanud Arvo Pärt sümboolselt teatepulga üle Wolfgang Amadeus Mozartile (1756 – 1791), kellel tänavu 250. sünniaastapäev. Kuulajaist tulvil kirikus kandsid Pärdi ja Mozarti teoseid ette Tõnu Kaljuste juhatusel Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, solistid Kädy Plaas (sopran), Helen Lokuta (alt), Jussi Myllys (tenor, Soome) ja Uku Joller (bass).
Kontserti alustas Pärdi “Trisagion” (1992/94) keelpilliorkestrile. Vaoshoitult, täidetud kõla ning maheda tämbriga kõlanud teos häälestas publiku esinejatega ühele lainele. Kuulaja ees rullus lahti Pärdile iseloomulik muusikaline kangas kogu oma selguses ja sügavuses.
Järgmise teosena oli kavas Tõnu Kaljustele pühendatud “In principio” (2003), mis põhineb piiblitekstil ja algab ladinakeelse tekstireaga “In principio erat Verbum” (“Alguses oli sõna”). Pärdile iseloomulikult võib näha ka selles teoses, kuidas põimuvad omavahel vaimu- ja tundemaailm ning kiriklikud paradigmad, postulaadid.
Pärdi suhteliselt värske teos avab kuulajale täiesti uusi tahke helilooja loomingus. Antud teoses segab Pärt oma muusikale iseloomulikke jooni, mida teatakse 1970ndate lõpust, dissoneerivate harmooniate ja tämbriliste teravustega, kasutades sellel eesmärgil edukalt ära vaskpillide jõulist kõla. Kujundlikult väljendudes tundub, nagu viipaks helilooja tervituseks oma varasemale loomeperioodile ca 30 aastat tagasi ning tol ajal valminud teostele enne murrangulist stiilimuutust nagu “Perpetuum mobile”, Esimene sümfoonia, tšellokontsert “Pro et contra” jpt. Ettekandele lisas loomulikult sära ka helilooja enda kohalolek ning publiku soe aplaus pärast teose lõppu.
Mozarti surma-aastal kirjutatud Reekviemi on pikka aega ümbritsenud müstika ja salapära. Legendid salapärasest leinamuusika tellijast on erutanud inimeste meeli sajandeid, sundides ajaloolasi tuhnima muusikaarhiivides ning otsima varjatud vihjeid Reekviemi partituurist. Vaatamata muusikaloolaste pingutustele ja tõenditele, et krahv Walsegg-Stuppach oli see, kes andis sisse muusikalise suurtellimuse, eelistab ilmselt suurem osa inimestest ka edaspidi uskuda kinnistunud legendi, et Mozarti omaaegne võistleja Antonio Salieri ajas haigusest puretud helilooja Reekviemi kirjutamisega hauda… Olgu kirjanduslike legendidega nagu on, ent eelmisel nädalal kõlanud Mozarti suurteose tõlgendus pakkus rohkelt muusikalisi kõrghetki.
Kohe Reekviemi esimestest taktidest (Introitus) lõpunumbrini (aldi ja koori esituses malbelt kõlanud Lux aeterna) suutis dirigent kehtestada oma kontseptsiooni ja lülitada muusikud ühisele mõttelainele. Koori ja orkestri puhul tuleb esile tõsta ettekande homogeensust ja head tasakaalu solistidega. Plusspunkte saab koorile jagada ka ülihea häälduse eest. Vihaselt ja tuliselt kõlanud Dies irae ja kaeblik Lacrimosa tõid esile koori võimekuse anda muusikaliselt edasi kõige erinevamaid tundeid ja meelelisi seisundeid.
Solistide suhtelisele noorusele vaatamata olid just nende etteasted kõige mõjuvamad. Eriti nauditavad olid solistide ansamblid, millest sööbis mällu Recordare, kus lauljad sulandusid teineteisesse nii ansambliliselt kui ka tämbriliselt. Nii mõnigi kord avastad noori interpreete kuulates, et üsna tihti ületavad nad oskustelt ja professionaalsuselt staažikaid tegijaid. Võib-olla tuleb põhjust otsida sellest, et kord edu saavutanud ja teatud tasemele jõudnud, ei püüdle nii mitmedki muusikud selle poole, et veelgi enam lihvida oma professionaalseid oskusi ning, mis kõige olulisem, süveneda ka vaimsel tasandil. Jään igal juhul huviga jälgima nende noorte artistide arenguteed.
Nüüd on Tallinna Filharmoonia Mozarti aasta avalöögi ka andnud ning jääb üle vaid loota, et pärast 2006. aasta massilisi Mozarti teoste ettekandeid ei teki siiski ohtu küllastuda selle geniaalse Viini klassiku loomingust.