“KANON POKAJANEN” Rakvere Arvo Pärdi festivalil: Eesti Filharmoonia Kammerkoor Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Rakvere õigeusu kirikus 28. IX.
Viia Arvo Pärdi juubeliürituste raames tema suurteose “Kanon pokajanen’i” esitus tillukesse maakonnakirikusse on ideelt muidugi huvitav ja rikastab meie kontserdipilti. Tegelikult oli aga suurel osal kokkusõitnud publikul väga kitsas ja paha seista. Just nimelt seista, sest seda me enamuses tegime. Ja juba kaua enne kontserdi ametlikku algust – ja siis veel hulk aega, enne kui kontsert päriselt algas.
Seda ažiotaaži võib ju võtta kui omaette toredat sündmust: ikkagi süvamuusika kontsert Rakvere linnas, kirik juba mitu tundi varem rahvast täis, et istuma saada. Omaette fenomen. Aga ega paljud, kes seisid, head kuulamiselamust ikkagi ei saanud, kuna selleks, et niisugust meditatiiv-religioosset muusikat kuulata, peab saama ka ise rahulikult ja lõõgastunult olla.
Sel kontserdil oli kõik eriline. Kui publiku enamus seisis, siis Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia Kammerkooriga istusid. Ringikujuliselt kiriku kupli all märterpreester Sergi kõdunematute ja imettegevate säilmete kõrval. Igati võimas lähedus ja eks ringikujuline inimeste koosoleminegi tekita erilist sisemist energiat.
Kooripraktikas tähendab see aga ka dirigendikäe raskendatud jälgimist, sest keegi end otse dirigendi poole ei pööra ja nii ka tavapäraselt kontaktis pole. Võib-olla sel põhjusel oli (eriti kontserdi esimeses pooles) tunda harali sisseastumisi. Et nii laulda, peab olema välja arendatud juba mitte enam koori, vaid dirigendita vokaalansambli tunnetus, kus kõik fenomenaalse täpsusega sisse astuvad, ilma et keegi ühtegi välist märki teeks.
Koori kõla oli aga kaunis ja ühtlane. Eks üksteist kuulata ja hääli sobitada on sellises asetuses isegi parem. Mõni tenor aga kostab ses kooris ikka alati teistest üle. Enne oli see Mati Turi hääl, nüüd Toomas Toherti oma. Aga Tohertil on nii ilus tämber, et las siis kostab.
Pärdi teos on kirjutatud õigeusu kiriku patukahetsuspalvete tekstidele. Patukahetsus ja Jumala sõna, otseses mõttes kartus on üldse õigeusu kiriku rõhuasetus, nagu Jumala arm ja rõõm sellest sektantlikes kogudustes. Siit ka valdavalt rõhutud meeleolu, mis jõuab helgemates avaldumisvormides kirgastumiseni. Nii näiteks mõjus teose lõpu “Aamen”. Siinkohal ei saa mööda minna koori peaaegu laitmatust vene keele hääldusest. Slaavilik kummardus selle eest.
Teksti ja meeleolu kõrval köidab Pärdi “Kanon pokajanen’is” selle arhitektuuriline ülesehitus. Eriline ruumilisus, mis tekib näiteks pikale noodile hiljem samal helikõrgusel lisanduva häälega või kahele kooskõlavale kolmkõlanoodile kolmanda hiljem lisamisega. Ruumilisusest edasi, meditatiivse reaalsusekaotuseni viisid kõikvõimalikud kõikumised. Väga huvitav sisemine struktuur, mille avastamine ja jälgimine on omaette nauding. Liiatigi siis veel emotsionaalne seisund, mille see ehitis alateadvuses esile kutsub.
Puhtkõlaliselt huvitavad olid tenori ja naishäälte ühendus, soprani või bassi pikk burdoon. Pärdi küll väliselt väikestes intervallides liikuv muusika on sisulistelt ja kompositsioonitehnilistelt väga rikas.
Esines ka puhtemotsionaalselt vastuvõetavaid võtteid: “kahetsuse” sõnaga liituv õõnes ja lohutu paralleelsetes kvartides liikumine, Jumala-kiituse kohas (vaoshoitult) ekstaatiline kiikumine.
Koorigruppide ja solistide vahelduseks mõjusid “tervendavalt” ilusad kogukõlad: koori pehme ühtlane liikumine või znamennoje penie stiilis jõulised kõlamassid. Kaunimaid ja ruumilisemaid kõlasid oli teose lõputaktides soprani la ja sügavate basside re üle oktavite ulatuv intervall – kolmkõla äärenootide eriliselt kompaktne kooskõla.
Pärdi heliruumi kasutamine on üldse imetlustäratav, kas või tenori- ja bassisolistide samal noodil kulgemised, ainult et mitu oktavit vahet – jällegi tühi ruum ja täiuslikult koos hoitud samaaegselt.
On tunda, et teos pole sündinud emotsioonist, vaid pika süvenemise, omaette sisemise maailma, nagu filosoofilise paradigma loomise tagajärjel. Pärt kirjutas seda rohkem kui kaks aastat!