Nagu tema kaks eelkäijat, pakub ka “Baltic Voices 3” esmakordselt plaadile salvestatuna ja esmaklassilises tõlgenduses mitut olulist kuid vähetuntud teost, eeskätt üheksakümnendatest aastatest. Kui olete seda suurepärast sarja jälginud, siis teate, et sellel kõlavad teosed on valitud niinimetatud Baltimaadest – viimasel plaadil  Leedust (Augustinas, Mažulis, Martinaitis), Eestist (Tüür), Taanist (Gudmundsen-Holmgreen), Soomest (Saariaho, Bergman) ja Poolast (Górecki). Need on teosed, mis üldiselt kasutavad rohkem “modernistlikke” tehnikaid kui oleme sarjas seni kuulnud. Ja kuigi võib väita, et nad paiknevad tonaalsuse suure vihmavarju all, kujutab enamik neist eelkõige ebatraditsioonilises stiilis tekstide isikupäraseid, ebaharilikke ja dramaatilisi väljendusi.


Heliloojale on oluline eksperimenteerida, siin aga ei ole midagi väga uuenduslikku. Kõige rohkem ehk Tüüri teose “Meditatio” pineva struktuuriga vokaalstiilis, millele on targalt liidetud saksofonitämbrid. Kompositsioonitehnikas kaldutakse eelistama viimastel kümnenditel kasutatud (ja “ülekasutatud”) väljenduselemente.


Erik Bergmani teose “Vier Galgenlieder” kohta võib öelda, et see polegi muusika, tema “võllalaulud” on kirjutatud “kõnekoorile” – ja millist rabavat tööd teeb Eesti Filharmoonia Kammerkoor nende üliveidrate tekstide dramaatilisel kuuldavale toomisel, rõõmustavast tämbrite mitmekesisusest karakteersete intonatsioonide ja rütmilise täpsuseni.


Kui te teate seda Eesti koori, teate ka tema head kuulsust erakordse ansamblitöö osas ja koori äärmist meisterlikkust uue muusika esitamisel. Te ei pettu ka seekord ja taas on dirigent Paul Hillier valinud esitamiseks kava, mis ei ole lihtsalt rida tipphetki, vaid ka mõtestatud programm. See ei ole kergesti mõistetav, aga kuulaja, kellele meeldib vaadata ringi väljaspool seda koorimuusikamaailma, milles enamik meist surelikest elutseb ja esineb, saab vähemalt valgustatumaks, kui mitte tungiva tahtmise kuulata veel rohkem.