ERSO lõpetas hooaja – selleks, et sisse hingamata jätkata tegevust kolme kontserdiga Tubina pidustustel. 2001. aastal asus ERSO peadirigendi ametisse maestro Nikolai Aleksejev ning, kas ta seda soovis või mitte, tuli tal siiski taluda ajakirjanike pealelendu. Kui lugeda tema tookordseid tagasihoidlikke lausumisi, kumab sealt tegija isiksus, kes ei armasta lobiseda. Maestro püüdleb ideaali poole, kus orkestergi mõistaks teda sõnadeta.
Sama loodab ta ka kuulajatelt, öeldes nendele: kuula hingega, mitte kõrvadega. Ta ei mõista neid, kes ütlevad end mitte aru saavat sümfoonilisest muusikast. Kas teadlikult või mitte pareerib ta seda sorti väiteid Šostakovitši ütlemisega: muusikast ei pea aru saama, muusikat peab kuulama.
Kui lisada maestro tõde, et rahulolev dirigent on surnud dirigent, siis ongi aeg heita pilk kaaludele, kus ühel kausil ERSO 2001 ja teisel ERSO 2005. Aleksejevi tööleasumisel avaldas orkestri juhtkond lootust, et ERSO-l on nüüd võimalus tõusta kõrgemale “keskmiselt hea orkestri” tasemest. Aleksejev asetas sümboolse sihiku Brahmsi ja Stravinski suunas, teades täpselt, et esimest ei ole võimalik esitada ilma romantilise energeetikata ja teist ilma ansambli kõrgkooli läbimata. Kas need eesmärgid on tänaseks saavutatud, seda teab dirigent ja tunnetavad orkestrandid, kuulajana võin konstateerida veendunult, et ERSO on erksam, täpsem ja loominguliselt avatum kui kunagi varem.
Professionaalsel tasemel on alati fikseeritud alumine piir ja õnnestumistele avatud ülemine nivoo. Minu hinnangu järgi on just see alumine piir tõusnud suurusjärgu võrra, mida pean ka olulisimaks näitajaks võimaluse tekkimisele, et saaksime rääkida ERSOst kui “kasvult” üle keskmise loomingulisest kooslusest. Selge tõdemus on küll asjaolu, et peadirigendi kohalolu on kuuldav nii kõrvade kui hingega.
Tänavuse hooaja lukkulöömise kontsert algas Lepo Sumera teosega Heino Elleri mälestuseks “In memoriam” (1972). Mäletan suurepäraselt selle teose esiettekannet, õigemini selle esituse emotsionaalse mulje mälestust. See oli sündmus, sest nii üksmeelselt positiivse hinnangu saavad noore looja (22) esimesed teosed üliharva. Tunnistan häbelikult, et vaatamata sellele, et hindan väga kõrgelt kogu Sumera loomingut, on ja jääb “In memoriam” mul kindlalt esiritta ja eelkõige seepärast, et esmalt haarab ta su hinge ning alles siis teadvustad seda kõrva kaudu. ERSO esitus oli täpselt sumeralikku dramaturgiat toonitav ja, ausõna, ma ei mõista, millised lõigud autorile liigakadeemilised tundusid.
L. van Beethoveni C-duur Missa ettekanne mõjus hoolikalt viimistletud ja harva kuuldavalt tasakaalustatud ansambliga, kuhu kuulusid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja solistid Kaia Urb, Iris Oja, Mati Turi ja Uku Joller. Missa ettekandest võinuks kujuneda kontserdi täiusehetk ja paljudele kindlasti ta nii mõjuski – minu probleem on see, et mulle ei meeldi C-duur, vot ei meeldi ja kõik. Beethoven meeldib ja ettekanne meeldis ka. Maestro Aleksejev on veel väitnud, et muusikul puudub rahvus, kui ta musitseerib. Väide on absoluutselt õige ja natuke ei ole ka. ERSO-l puudus rahvus, kui nad suurte õnnestumiste kategooriasse kuuluvalt esitasid Sergei Rahmaninovi 3. sümfoonia, kuid Aleksejevil on rahvus absoluutselt olemas, kui ta juhatab Rahmaninovi või Šostakovitšit või Stravinskit – mis sest, et ta ise nimetab seda pigem koolkonnaks.
Hooaeg lõppes, jääb loota, et õnnestumised jätkuvad.