Festivali “opeNBaroque” lõppkontsert “Veneetsia missa” Estonias 6. II: EESTI FILHARMOONIA KAMMERKOOR ja ansambel HIS MAJESTY’S SAGBUTTS AND CORNETTS (Inglismaa) PAUL HILLIERI dirigeerimisel, kavas Gabrieli, Schützi, Monteverdi jt teosed.
Barokkfestival lõppes üksjagu ootamatult, aga seda kõnekamalt: kui tavaliselt jäetakse lõppkontserdiks festivali uhkeim ja suurejoonelisim kava, siis seekordne lõppes leebe rahu ja vaikse rõõmuga. Ja just see on väärtus, mida pärast barokki enam sajandeid ei kuule. Viini klassikast algav hea ja kurja võitlus, vararomantiline torm ja tung, hilisromantiline maailma- ja hingevalu, XX sajandi maailmasõdade süükompleksist tingitud ekspressionism ja inetusekultus – see on järgnenud sajandite pakutav. Alles sajandilõpu uuslihtsus lubab inimese hinges taas harmooniat otsida.
Harjumatult lihtne rõõm
Ja see lihtne rahu ning rõõm on meile võõras. Asi tundub kas pingutatud või tühi… Kas sellepärast ei tekkinud kontserdi alguses kohe kontakti lava ja saali vahel? Giovanni Gabrieli Kyrie mõjus rahu asemel pigem staatiliselt. Instrumentaalne Canzon hakkas tasapisi juba töötama vajalikus suunas, tõi silme ette pühapaistest ümbritsetud tegelastega staatilised maalid. Muusikaelamust aga veel ei toonud, pigem kahetseva tõdemuse, et mida vähem on muusikas informatsiooni, seda raskem seda elamuslikult ette kanda. Nii möödus kontserdi esimene pool kuulaja meeli tasapisi harjumuspäraselt üliemotsionaalsest raskepärasusest puhastades ja XVII sajandi alguse Itaalia pretensioonitult naudisklevasse meeleollu sisse viies.
Kavas olid lood XVII sajandi esimesest poolest, aastatest 1615 – 1632. Kogemused kitsalt piiritletud ajastu ja maa muusikaga lasevad aimata helikeele taga ajaloolist tausta. Kohati on see lausa kavalehel välja toodud. Näiteks Collegium Vocale Gent andis suvel kontserdi pealkirjaga “Tristita et anxietas” (“Kurbus ja äng”), kus esitas XVI sajandi lõpu inglise koorimuusikat. Kuningannade Elizabeth I ja Mary aegse poliitiliste vandenõude, igapäevaste piinamiste ja hukkamiste maailma muusika oli lohutamatult kurb, laskuvate käikudega ning piiblitekstide kõige masendavamatele lõikudele loodud.
Aga siin – tekstid Petrarca leebest lüürikast (“voorusrikaste kaunite daamide leebed viiped”) või sulnist kiitust väljendavad psalmid. No ja ajalugu: sõdade tagajärjel oli Itaalia killunenud, järgnes majanduslangus ja käsil oli Kolmekümneaastane sõda. Ei midagi meeliülendavat, aga inimese vahekord Jumalaga oli korras ning kunstimaailm keskendus vormilt järjest meisterlikumale, kuid sisult väheütlevale rikaste bürgerite meelelahutusele. Iseloomulik oli arhitektuurist tingitud mitmekoorimuusika, mida lauldi suurte majade eri rõdudelt ja tiibadest.
Lõtv virtuoossus
Mida see naudisklev viinamarjakobara-muusika meile siis annab, kas ainult ajaloolise väisangu? Teine kontserdipool evis juba soojust ja virtuoossust ning lõõgastav rahu hakkas publikut järjest enam endasse haarama. Siit jäi eredalt meelde Monteverdi madrigal viiele häälele, vaimustavalt meisterlik ja vaba esitus Kaia Urbilt, Hele-Mall Leegolt, Tiit Kogermannilt, Uku Jollerilt ja Iris Ojalt. Juba selle pärast tasus kontserdile tulla. Muusikaõhtu vokaalipoole väärtus oli häälte sulandumises, mis väljendus ideaalselt kvintetis, aga ka veidi vähem eredalt Monteverdi kahe tenori “Zefiro torna’s” (Toomas Tohert ja Raul Mikson) ning tervikuna kogu Eesti Filharmoonia Kammerkoori seekordses helikangas. Kiitus dirigent Paul Hillierile.
Omaette seltskond oli kahest tsingist (kõlalt oboed meenutav) ja kuuest tromboonist koosnev Inglise puhkpilliansambel His Majesty’s Sagbutts and Cornetts. Nende joviaalne itaalia muusika esitamine (mitte liigne täpsus ja puhtus, vaid lõõgastav meeleolu) oli saksa eksalteeritud kõrgbaroki kõrval huvitav fenomen. Kui viimases sädeleb ja kiirgab mingi triller lausa silmipimestava kalliskivina, siis itaallaste kaunistused olid pigem iseenesest vulisevad ja mööduvad. Selline erilise auraga, omamoodi lõtv virtuoossus oli harv, meisterlik ja eriliselt nauditav.