Seekord on Anu Lamp talle pisut tavatus rollis. Ta ei ole mitte näitleja laval ega kehastu kellekski teiseks, vaid püüab kokku seada tervikut, mida saalisolija aduks mitme meele koosmõjul kunstiteosena.

Ta lavastab ooperit, mis tegelikult just nagu polegi ooper selle sõna tavatähenduses, ent kui näiteks Steve Reichi hiljutine «Three Tales» väärib sellist žanrimääratlust, siis miks ei peaks selle sõna alla painduma ka Helena Tulve «It Is Getting So Dark» («Läheb nii pimedaks»), mille esiettekanne toimub järgmisel kolmapäeval.
Umbes tunnine uudisteos on saanud tõuke enam-vähem täpselt tuhat aastat tagasi Jaapanis valminud «Padjaraamatu» («Makura no soshi») ainetel, mille kirjutas õukonnadaam Sei Shonangon.
Lava ühes servas on NYYD Ensemble’i moodi koosseis instrumentaliste ja teises osas koor.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori naishääled esindavad kollektiivselt – solistide, ansamblite ja koorina – raamatu minakangelannat, kelle sisepeegelduste ning kommentaaride kaudu kangastub maailm, millest mingi oluline ja inimlikult tajutav osa pole tuhande aastaga kuigi palju muutunud.

Loed, mida kuuled
Anu Lamp võttis selle töö ette pärast suuri kõhklusi. Ta selgitab.
«Selle loo puhul on väga oluline teksti ja muusika koosmõju. Ma olen tekstikeskne
inimene. Lähtusin iseendast. Kuidas mina kuulaksin nii suures osas tekstiga seotud muusikat. Ilmselt ninapidi kavalehele trükitud eestikeelses tõlkes.»
Ta rõhutab, et lauldakse inglise keeles ja ta ei suudaks teksti täielikult haarata, isegi kui see oleks tema emakeel.
«Seepärast mõtlesin, et laval võiks olla avatud raamat, mille ühel poolel jookseb eestikeelne tekst ja teisel pilt, mis kirja toetab, et avada muusikat, mis on peamine. Et minusugune saaks tõsta pilgu kavalehelt.
Kasutasin üht teatrikooli üliõpilast, Inga Saluranda, et tekiks minategelane, kes seda päevikut peab ja kelle lugu moodustaks iseseisva narratiivi, mis seoks Helena valitud tekstifragmente. Videomaterjali aitas kokku panna Tarvo Hanno Varres.»
Loo algmaterjal koosneb erineva pikkuse, tempo ja lähenemisega osadest.
«Padjaraamatus» on üle 300 lõigu, millest mõned on vaid sõnade loetelud, osa kirjeldavad situatsioone ja mõtestavad neid, osa aga pakuvad poeetilise alatooniga vaatlusi või mõtteterasid.
Helena Tulve moodustas tekstist oma kompilatsiooni ja tegi n-ö remiksi, mille ümber rüütas muusika.

«Ma pole muusik»
Veel üks tänapäevane paralleel näib siia sobivat. Omamoodi vaste sellele vanale raamatule võiks olla blog ehk avalik veebipäevik, mis praegu on üleilmselt moes. Kirjutatakse iseendale, kuid nõnda, et see on avalik.
Aga suhe muusikaga?
Otsekui liialdatud tagasihoidlikkuse ja vabandusena kõlab «ma pole muusik». Mingil omapärasel moel tundub kogu see hoiak – esteetika, tagasihoidlikkus ja pealetükkimatu vägi – harmoneeruvat tüki endaga.
«Aga muusika mõjutab mind, tal on väga tugev jõud,» tunnistab Lamp. «Ma olen vahel mõelnud, et äkki teater on ajaline – ta mõjutab inimesi kõige rohkem mingis vanuses,

kujunemiseas. Muusika mõjutab meid läbi elu.»

Muusikat ja tähendusi
Niimoodi siit paberilt neid sõnu lugedes võivad need tunduda kas pelga tekstina või tähendusega laetud mõttena. Kaaluda võiks viimast varianti. Lühiooper «It Is Getting So Dark» näib põimivat kimpu poeetilisi tähendusi.
Anu Lamp ütleb nii: «Tahaksin luua võimaluse nautida seda, millest on loodud see muusika.»

Lühiooperid Linnateatris
Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja kammeransambel esitavad Paul Hillieri juhatusel Benjamin Britteni lühiooperi «Curlew River» ja Helena Tulve «It Is Getting So Dark» 16., 18., 19., 20. ja 21. juunil kell 18 Tallinna Linnateatri Taevalaval.