Eesti Filharmoonia Kammerkoori ooperiõhtu
Helena Tulve “It’s Getting So dark” (2004)
Benjamin Britteni “Curlew River” (1964)
Muusikaline juht ja dirigent Paul Hillier
Tallinna Linnateatri Taevalaval 16. juunil

Kuulsin Paul Hillieri ideest tuua EFKga lavale Britteni tinglikult ooperiks nimetatav kiriklik mõistujutt “Curlew River” (“Koovitaja jõgi”) ja koos sellega tellimustöö Helena Tulvelt rohkem kui aasta tagasi. Ja jäin kirglikult ootama – pidevast huvist Helena tegevuse vastu ja eriti viisteist aastat tagasi plaadilt saadud kaifist, mida tekitas Britteni teos. Esietenduselt lahkusin tundega, et õhtu peateos oli hoopis Tulve oma ja Britten oli sellele minevikust kõrvale tellitud.

Olen kohutavalt ebaobjektiivne isik Britteni hindamiseks, kunagi tõsiselt tema ooperitega tegelenud, vaimustunud “muusikasemiootikuna” ja vaimustunud “inimesena”. Toimima hakkas kunagise lemmikbändi kuulamise halb efekt – ei tundunud “Koovitaja” muru enam sama roheline nagu ammustel aegadel ja isegi taevas ei olnud roheline, pigem hall. Tegelikult oli asi eelkõige selles, et Tulve lugu õhtu esimeses osas mõjus nii iseseisvalt ja tugevalt (oli ka parajalt pikk, natuke ülearugi) ning sõi suure tüki Brittenit lihtsalt ära. Neid kahte lugu poleks kuidagi tahtnud kuulata ühel õhtul, mõlemale oleks soovinud rohkem hingamisruumi. Neis oli ju suures plaanis ka mitu ühisjoont: ingliskeelne tekst, jaapani algallikad ja pingestatud aeglus loo kulgemises.

Britten lõi lummavalt ilusa helikoosluse, pannes kokku oma Ida-reisidel saadud (instrumentaal)muusikakogemuse ja keskaegse Euroopa kirikulaulu. Mõjuvaim leid “Koovitajas” (teisteski Britteni teostes) on ühe heli ümber keerlemine ja hargnemine, millest tekib kummaline “kobaras” harmoonia. EFKl kõlasid need kobarad hästi, koori toetav kammeransambel tundus pisut paindumatu ja pillid ei sulanud kokku. Ka akustilistel põhjustel peaks “Koovitajat” tõesti esitama kirikus, nagu heliloojal mõeldud.

Parim osa Britteni etendusest olid solistid: Mati Turi, Uku Joller, Allan Vurma ja Rainer Vilu. EFK baasil võiks lootusrikkalt uue ooperiteatri avada, kuigi “Koovitajasse” ei saa pookida “lavalist võimlemist”, liigutused peavad olema sümboolsed (lavastaja Mart Koldits). Aga nali tapab sakraalsust. Suunurgad hakkasid tõmblema, kui Mati Turi kadunud poega otsiva Hullu Naise rollis ilmub lavale Segase Tädi kostüümis, ainult võrk käevangust puudu, ning ülipikad kunstjuuksed teevad temast mingi jõuluvana ja sneguurotška vahepealse olendi. Selles valguses tundus, et teiste tegelaste maskid on plaastrid traumapunktist.

Tulve “It’s Getting So Dark” ehk “Läheb nii pimedaks” (videokujundus Anu Lamp ja Tarvo Hanno Varres, lauljate imagokujundus Anu Samarüütlilt) oli väga hea tervik. Seda võiks nimetada miniatuuridest koosnevaks vokaalteatriks, milles EFK naislauljad esitavad tuhandetämbriliselt videos kujutatud ilusa ja mõõdukalt jaapanliku tüdruku mõtteid. Sei Shonagoni “Padjaraamatu” tekstile tehtud ooperi lavakujundus ongi raamat – vasakpoolsel leheküljel pildid ja paremal lauldava teksti eestindus. Muusikas on rohkesti helimaalinguid: tuul, templi ruum, higipiiskade alla voolamine, kui tekst kõneleb lämmatavast palavusest. Veidi ohtlike võtetena tunduvad mulle alati sosinad ja glissando’d, mis kipuvad paljusid teoseid liiga sarnaseks tegema. Üldmuljes on Helena uus lugu tõesti haarav – avastusi pakkuv, professionaalne ja ilus. Lummavaid hetki oli häälte-pillide kokku sulamises, soolodes. Vahelduvad aeglaselt pinges ja aeglaselt kerge olek. Video koosneb enamasti sekundi murdosal muutuvate emotsioonide peensusi tabavatest fotodest, mis nõtkelt ühendatud. Seda suurema mõju said harvad filmilikumad lõigud, mis panid sõnad ja muusika ilusat elu elama.