Herbst Halli akustikaga ei ole lauljad kunagi rahul olnud. Publikule on selge, et vaid parimad koorid ei kohku nendes tingimustes ära. Neljapäevasel kontserdil, pärast ebakindlat algust, tõestasid Paul Hillier ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor, et nad kuuluvad parimate kooride hulka: akustikast tingitud piirangud ületati ning esitati jõuline ja helisev, nõudlikust repertuaarist koosnev kava.
Tollel San Francisco kontserdil viidi kuulajad avastusretkele Läänemere äärsete maade muusikasse: rootsi, vene, taani, soome ja muidugi eesti muusikasse. Reis oli maagiline.
Saaliga tutvumiseks esitati Cyrillus Kreegi Kolm Taaveti psalmi (1923), küllalt meeldiv teos, mis mõjus aga katsetusena ja selle kontserdi kontekstis nagu reklaam. Arvo Pärdi Kaks slaavi psalmi (1984) õnnestusid paremini, tuues esile naiste suurepärase häälevalitsemise. Pärdi tintinnaabuleid ei ole kerge kujundlikuks muusikaks vormida. Korduvad noodid on madalaks jäämise ohu tõttu lauljatele nagu miiniväljad. Pärdi andekus väljendub oskuses teada, kui pika aja jooksul on kuulaja suuteline ühe motiivi kordumist jälgima ja nautima; Hillier usub, et iga kordus on eelnevast siiski erinev (nagu pole olemas kahte ühesugust lumehelvest).
Veljo Tormise Kullervo sõnumi (1994) esituseks vähenes koori koosseis 27-lt 14-le. Teose sõnad on soome rahvuseeposest Kalevala ning sellel kontserdil kanti ette teose ingliskeelne variant. Koori ilmekas esitus (väikeste šarmantsete komistustega inglise keele hääldamisel) oli täis kirge, dramatismi ja suurepärast laulukunsti.
Stiilide kokkusulatamine
Ootamatu ja ebatavalise jõuga üllatas kuulajaid Sven David Sandströmi popurriistiilis “vastulause” (1986), mis on liidetud Purcelli teosele Hear My Prayer, O Lord. Sageli tuuakse selle teose esitusel liialt esile kahe loomestiili erinevust; Hillier aga saavutas terviklikkuse illusiooni, kui ta sidus Purcelli teose (venitades pidesid ja rõhutades ristuvaid harmooniaid) Sandströmi dissonantsirohke muusikaga. See oli kontserdi üks liigutavamaid hetki.
Einojuhani Rautavaara on seadnud hispaania poeedi neli luuletust teoseks Suite de Lorca (1973). Kõne all olev esitus tõi hästi esile teose eredad struktuurid, pikantsed sõnamaalingud ja rütmilise voolavuse.
Kuid kontserdi kõrghetkeks oli Per Nørgårdi Talvehümn (1976/1984) ingliskeelses versioonis. Lauljad hoidsid muusikat oivaliselt tasakaalus, tuues esile tähtsamaid ja jättes tagaplaanile vähemtähtsaid helisid.
Pärast uskumatult lõbusaid rütme Urmas Sisaski teoses Gloria Patri (1988), kõlasid kontserdi lõpuks kolm ajaloolist seadet õigeusu kiriku tekstidele. Vene heliloojate Vassili Titovi (u.1650-1710) Gloria ja Dmitri Bortnjanski (1751-1825) Lase mu palvel tõusta esitused olid kiiduväärsed, samuti oli ilus itaallase Giuseppe Sarti (1729-1802) Taeva väed. Huvitav oli täheldada koori füüsilise oleku muutust viimaste, klassikaliste ja tonaalsete teoste esituse juures. Korraga nende näod elavnesid ja muusikalised fraasid elati läbi terve kehaga. Kontrast uuema muusika esitamisega oli tähelepanuväärne, kuigi ma ei arva, et muusikud oleksid eelnevalt emotsionaalselt eemalolevad olnud (esitused olid selleks igati veendunud).
Publiku nõudmisel lauldi ka nimetu lisalugu, eesti rahvalaul Mart Saare seades.