“Baltic Voices” on Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) ja plaadifirma Harmonia Mundi kolmeaastane projekt, mille eesmärk on avastada ja tutvustada Läänemeremaade koori-muusikat. Lisaks kontsertidele nii Eestis kui mitmel pool maailmas antakse välja CD-sari, mille esimene plaat valmis eelmise aasta oktoobris, järgmine plaadistatakse sel suvel ning viimane järgmisel aastal.
10. VII kontserdil Kaarli kirikus esitas EFK Kreegi, Rautavaara ja Pärdi loomingut esimeselt plaadilt ning Sisaski ja Norgardi muusikat teiselt; lisaks Górecki “Salve, sidus Polonorum”. Paul Hillier juhatas ekskursiooni Kreegi lihtsatest psalmidest Górecki mastaapse kantaadini asjalikult, loogiliselt ja suuremate emotsioonideta. Sõltuvalt muusikast võib see teadupärast olla nii pluss- kui miinusmärgiga kui veel midagi kolmandat.
Kreegi “Taaveti psalme” teab iga muusika-huviline ilmselt peast ning iga interpretatsiooniga midagi uut lisada oleks keeruline. Siiski ooda-nuks dirigendilt enamat süvenemist muusikasse: liiga kiired tempod ja detailide mittemärkamine viisid paratamatult teksti mõtte mõningase hägustumiseni. Koori püüdlused olid märgatavad, kuid need vajanuksid ühtset suunda.
Kaarli kirik on akustiliselt huvitav kontserdikoht, kõrged hääled kõlavad seal üldi-selt paremini ning madalad kipuvad nende varju jääma. Samuti “sööb” suur ruum ära teksti ning seda tuleks pidevalt arvestada. Praegu jooksid kiired käigud kohati kokku ning tsesuu-rid sulasid fraaside vahele ära. Eriti vajanuks aktiivsemat diktsiooni “Omnis una” ja “Confitemini Domino” (Sisaski “Gloria Patris”).
Samas kõlasid kaunilt “Confitemini Domino” kokkusulavad ja lahenevad dissonantsid ning dünaamiliselt arenev fraas. Ka “Oremus” oma rahulikult kulgeva muusikaga pääses suurepäraselt mõjule. Urmas Sisaski enda sõnul polnud ta nii head “Gloria Patri” ettekannet tükk aega kuulnud, “dirigent laskis muusikal mõnusalt olla”.
Pärdi “…which was the son of…” on kirjutet erinevate lõikudena, mis sümboliseerivad eri generatsioone. Dirigendi partituuritäpne elav interpretatsioon tõi need erinevused ka hästi esile ning Kristuse esiisade loetelu jõudis loogiliselt Joosepist Jumalani välja.
Per Norgard maalib oma “Winter Hymn’is” looduspilti selle rahus ja staatilisuses ning seob selle omasoodu aastaajas elava inimesega. Kohati kasvab rahust välja emotsioon (“Tema käes on see elu…”), kohati elavdab kõlapilti dünaamikamäng (“ootan, kuni maistele silmadele nähtamatu eluhingus vallutab surma”). Siiski jäid paljud dünaamikavõimalused kasutamata, partituuri kirjutet pianissimo ja fortissimo kõlasid tihtipeale üsna ühtemoodi.
Rautavaara “Lorca süit” tahtnuks ehk tera-vamat rütmi esimeses osas (“Cordoba”), kuid demonstreeris kauneid sopranisoolosid kolmandas (“La luna asoma”) ning kirglikku karakterit teises ja neljandas (“El Grito”, “Malagueña”).
Górecki “Salve, sidus Polonorum” kõlas esiettekandes Hannoveris EXPO 2000 raames. Kantaat algab nagu missa, kelladega, ning areneb majesteetliku tutti-apoteoosini, mille kõlapilt sarnaneb ehk slaavi kirikupühadel kuulduga. EFK-le lisandusid Revalia Kammermeeskoor ning ETV Tütarlastekoor, klaveriduo (Ratassepp–Mikalai), orel (Piret Aidulo) ning löökpillid. Alguse “Alleluia” kõlas koori esituses majesteetlikult ning jõuliselt, naisrühma mõningane kahin kadus varsti ning emotsio-naalne soojus vokaalis oli kaunis. Teises osas lõi lõputult korduv lihtne meloodia meditatiivse atmosfääri ning dirigendi rahu ja mittesekkumine täitis siin väga hästi oma ülesannet.
Górecki on oma kantaadi üles ehitanud astmeliselt tõusvas joones, järjest lisandub instrumente ning kolmas osa peaks jõudma nii emotsionaalselt kui dünaamiliselt “kõige-kõige” tasemele. Kahjuks polnud koori poolt niisugust vokaalset lisandumist kusagilt võtta ning lõpu majesteetlikus apoteoosis mängisid instrumendid koori kohati üle. Tabasin end igatsuselt slaavi soost lauljate järele, kelle häälevärv ja jõulisus mõjunuksid selles teoses väga ehedalt. Vokaliisi kõrged pikad noodid väsivad paratamatult, tekst aitas pisut energiat koondada. Aga nagu üks ortodoksi preester väga tabavalt ütles, et üks asi on noot, aga teine asi veri. Ja slaavi verd polnud hetkel kuskilt võtta, ehkki emotsionaalne ja muusikaliselt laitmatu esitus tegi interpreetidele au.
Kuigi kava oli koostatud regionaaliat jälgides, moodustus ta hea tervik ning kooslus arenes emotsionaalselt esimesest laulust viimaseni. Mõtlema pani see kontsert ometigi. Tundub, nagu oleks lihtsam interpreteerida keerulist, mastaapset muusikat, mis kujutab endast väljakutset ning nõuab tõepoolest rasket tööd ja süvenemist. Lihtsad väikevormid aga ei vaja justkui erilist tähelepanu ning kujunevad lõpuks ometi komistuskiviks – kuna keegi ei oota, et need seda olla võiksid. Lõppude lõpuks tuleb ikkagi mõni Väikese Printsi hingesugulane ja ütleb, et kõige tähtsamad on väikesed asjad. Olgu selleks siis lihtne ja lühike laul või helilooja poolt partituuri kirjutet märkus.
KAIE TANNER