Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Paul Hillier. Cyrillus Kreegi, Veljo Tormise, Arvo Pärdi, René Eespere, Toivo Tulevi loomingut 6. VI Tallinna Rootsi Mihkli kirikus.
Sakraalmuusika on mitut moodi keelevangis – või siis hellas ümbritsuses. Sõnasse pandud kujutlus või sõnum ju genereerib muusikakujundit. Omal jõul suunab muusikat ka keel ise – selle väikesed ja suured rütmid ning kõlad.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdi seekordses kavas oli eesti koorimuusika, mis peale eesti keele (Kreek) kirjutatud ka vene (Pärt), ladina (Eespere), inglise (Tormis) ja hispaania, itaalia ning malajalami keeles (üks Lõuna-India keeli) tekstidele (Tulev). Miks nad – heliloojad – haaravad võõraste keelte järele, mida nad otsivad?
Kas teise keelde sukeldumine on üksnes tellimustööga seotud praktiline vajadus ja nõue? Võib-olla imetleb mõni helilooja ka võõras keeles peituvat sõnamuusikat – kõlalisi hõrkusi ja retoorika mustreid? Või peitub siin sama tõmme ja sama loogika, mis näeb kultuuri allikat väljaspool oma keeleruumi (läheme Euroopasse!), sünnitades kõikjal perifeerias ingliskeelseid eurolaule ja noortekultuuri?
Sakraalkujutluste ja -tunnete väljendajana on teise keele kaudu kõnelemine ehk ka pelgus emakeele argise oleviku ja mineviku ees. Selles ajaloos, mida meie mäletame, on “püha” eestlasele ju alati kusagilt väljastpoolt toodud ja tule ning mõõgaga juurutatud. Nii saabki vaid mõni teine keel olla pühaduse pelgupaik ja uks paremasse maailma… (Ometi näib, et näiteks luteri koraali harmooniakäigud ongi üdini “omad”, põlvkondadega eestlase põhimällu salvestunud. Kultuur ei ole midagi enamat kui kordamine ja harjumus…)
Keelemuusika ning keele ja muusika suhe mängivad ka koorimuusika esituses. EFK seekordset kava raamistasid Cyrillus Kreegi vaimulikud rahvalaulud ning selle kohal hõljus Pärdi vaim – aga võib-olla ka ajastu vaim, mis sekulariseerunud, demokraatliku rämpskultuuri vastumõjuna on tekitanud tugeva tungi metafüüsika ja fundamentaalväärtuste järele.
Kreegiga on see imelik asi, et tema rahvalaulutöötlused muutuvad päev-päevalt üha kaasaegsemaks, see tähendab universaalsemaks ja ajatumaks. Tema laulude miniatuursuses ja ühe vahendi (intervallikäigu, faktuuritüübi, meloodiamaterjali) “lõpuni” kasutamises on modernistlikku ökonoomikat. Tema väljendusvahendid (eksootilise laenuna mõjuvad melismaatilised meloodiakäänud, heterofoonia, modaalne mõtlemine ja funktsionaalharmoonia tõrjumine, aga ka nende kahe ootamatud sünteesid) mõjuvad täna, sada aastat vanema muusika suundumuste kontekstis, ootamatult ajakohasena.
Mõnda aega ei olnud ma nüüd Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil käinud. Võib ju olla, et Mihkli kiriku akustika mängis muljele kaasa, aga EFK kõla tundus olevat omajagu teisenenud.
Kõigis ettekannetes oli rõhutatud ja esiplaanil jõuline, lopsakas, külma metalli värvides sopranirühm (miskipärast tuleb inglise esitustraditsioon meelde). Kavalehel oli ka uusi nimesid näha. Meeshääled tervikuna olid üsna pehmeks ja tagasihoidlikuks, kohati kitsakski taandatud, erandiks mõnes teoses bassi spetsiifiline ja vältimatu sügavus (Pärdi slaavi kirikumuusikat järele aimavad “Kaks psalmi”).
Hillier dirigeeris enamuse teostest aeglaseks ja väga aeglaseks – kohati nõksuke aeglasemakski kui minu sisetunde jaoks hea või loomulik.
Nii näiteks tekitas igatsust mõnesuguse liikuvuse järele mõne Kreegi vaimuliku rahvalaulu perfektselt ja viimseni väljahääldatud esitus. Võib-olla on Hillieri ülihoolikas aeglus peaaegu seesama, mis ilmneb ka algaja hoolikas ja püüdlikus võõrkeelehäälduses. Kokkuvõttes on tegemist maitsenüansiga: Kreegi laulud olid väga kaunilt ja tundlikult vormitud. Kui mõelda aga, et Kreegi laulude puhul on tegemist keeruka kultuurikooslusega (rahvaloomingus muutunud koraaliviisid ja selle sekundaarne, kunstmuusikaline töötlus), mille aluskiht on ikkagi vaimulik muusika (koraal), siis näib Hillieri vaatepunkt – stoiline, range ja selge kõlapilt – isegi ainuvõimalik olevat.
Toivo Tulevi teos “Siis vaikusen mu ligi üksi sina” (2002) kasvab läbi tundliku detailikeele, milles meloodiline intervall moondub harmooniaks ja vastupidi. Tekst kõneleb Jeesusest ja lapseootel Maarjast. Faktuur on õrnvärelev ja reetlikult läbipaistev. Kohati seavad ootamatud kooskõlad lauljatele lõkse. Esitus oli väga hooliv. Näib, et teose lõpuosas, kus keskendunud muusikakõne raugeb vaikuses ja sosinates, liikus dirigent üsna ajataltsutamise piiri peal. Aeglase ja katkendliku faktuuri pingestamine on peentöö. Aegluubitehnika toimis siin ilmselgelt loo atmosfääri ja sõnumi kasuks.
Vähemasti sama hea, kui mitte parema mulje jättis René Eespere filosoofilise sisuga, eluruttamist ja inimese sisemisi tasakaalupüüdlusi vaagiv ladinakeelne “Festina lente” (1998). Esitus oli terviklik, kergejalgselt tundevarjundeid ja tempomuutusi järgiv. Kas Eespere muusikas mängib tähendusrikas mikrodramaturgia, aga tema kõlapilt on alati leebem ja voolavam kui eesti muusika ekspressionistlikul tiival leida võib.
Eesti esiettekandes kõlanud Tormise ingliskeelne “Kullervo sõnum” (1994) on ballaadlik, muinasjutu pingegradatsioone välja mängiv koorijutustus. Kullervo on traagiline kuju nagu Oidipus, muusikasse on pandud lugu tema lähedaste surmasõnumitest. Loo kulminatsiooniks on ema surm – ja tema suu läbi ka lohutussõnum. Tormise muusikas on kesksel kohal müüditegelaste otsekõne – karm, kare, aga lõpuks ka tundest laetud. Inglise keele suletum, pehmem ja kumeram kõla pani muusikale pisut peenendava pitseri. Teos oli natukene elegantsem ja siledam kui loota võis (ikkagi lugu “Kalevalast”)…
Hillieri aegluubitehnika provotseerib tajumehhanisme ja tekitab ehk tehnilisi esitusprobleemegi. Eeskätt nõuab see väga teadlikku, kontrollitud ja mõtestatud vokaali, see testib koori. Kui fraas on viimistletud, siis kannab ka aeglus. Nii kõlafaktuuri kui ka fraasikujunduse viimistlus olid esituses tõesti üsna viimase peal – hoolikalt kavandatud ja läbi mängitud. Läbi terve kontserdi oli tugevat oma joont tunda.