Pühapäeval Soomes järjekordse teosega välja tulev helilooja Tõnu Kõrvits laseb end luulel inspireerida ja alateadvusel klassikalistesse teostesse rokiriffe poetada ning naudib uue ehitamist.
Tõnu Kõrvits (40) on terve elu elanud ühes ja samas majas Nõmmel. „Hea, saab uksest välja astuda, mitte lihtsalt teise tuppa minna,” ütleb ta oma töötoast meile vastu tulles. See on väikese veranda moodi tuba, vineerist lae ja Jüri Kassi seinale maalitud muusaga, kes hoiab harfi. Toa ühes seinas on klaver, teises nurgas vana raadio ning selle kohal rippumas puidust „Kõrvitsale pühendatud laululindude maja”. Ühe seina riiul on täis raamatuid ja noote. Kas see on ka erilisema, inspireerivama atmosfääriga tuba? Võimalik, arvab Kõrvits, kui eemal vaatab maja poole porgandi-nina ja plekk-kausi mütsiga lumememm.
Pühapäeval tuleb Eesti Filharmoonia kammerkoori (EFK) esituses Soomes esiettekandele Kõrvitsa uusteos „Hääl, mis kadus” („Ääni joka katosi”). Aasta pimedaimal ajal toimuva Lux Musicae festivali („Mille nimi viitab hoopiski valgusele ja valgustatusele,” toob Kõrvits välja) tellitud teos põhineb soome luule hinnatud grand old lady Mirkka Rekola samanimelisel poeemil. „Mingis mõttes justkui Eesti-Soome sillaks olev luuletus räägib pea saja aasta tagustest sündmustest ning on ka ise eepiline ja jutustavalt kulgev,” kirjeldab Kõrvits. „Rekola pühendas selle isa mälestusele, ta isa oli üks Soome vabatahtlikest, kes meie Vabadussõja ajal Eestis võitles.”
Kõrvitsa sõnul on Rekola tekstis väga palju tähelepanu pööratud luule kõlale, mis kutsus ka heliloojat kasutama hingamisest tekkivaid helisid ja häälikuid. „Luuletus oli juba iseenesest musikaalne – helises ilusasti, seal olid ilusad poeetilised kujundid häälest, mille tuul endaga kaasa võttis ja üle Läänemere pillutas.” Kuigi Kõrvitsa sõnul jätab Rekola luuletus mulje sellisest lahingupildist, kus hääl ka päris kaduda võis, meeldib talle võtta seda rohkem kujundina. „Hääle kadumine on justkui kujund piiriolukorrast, kus toimub mingi sisemine murdumine,” seletab Kõrvits.
Tõnu Kõrvits on üles kasvanud muusikast ümbritsetuna. Ta vanaisa oli tunnustatud muusikategelane, isa dirigent, kõik kolm onu mängisid bändides. „Minu muusikaline emakeel, esimene muusikaarmastus oli hoopis teistsugune,” vastab ta küsimusele klassikalisest muusikast. „Meil oli all korrusel vana lintmakk ja seal olid meil sellised ansamblid nagu The Osmonds, BeeGees ja muidugi rokiklassika. See oli esimene muusika, mida ma kuulsin. Ma armastan seda muusikat senimaani.” Tema jaoks ei ole klassika ja levimuusika vahel kunagi erilist vahet olnud – ta käib eri muusika kontsertidel ja see kõik kõnetab teda, kõik on talle oluline ning ta ei pea end ekstra ümber lülitama.
Kõrvitsa plaadiriiulis on Tom Waitsi, Johnny Cashi, biitleid, kuid poole kollektsioonist moodustavad mööda maja laiali olevad vinüülid. Kõrvits näitab Jimi Hendrixi ja biitlite vinüüle ning tõdeb enesestmõistetavust väljendaval toonil, et neid on vinüülplaadilt hoopis teine asi kuulata, kui CD-lt.
Naudib popi energiat
Kõrvits on teinud popmuusikutele palju arranžeeringuid, näiteks „Rujaleidja” kontserdiks või Tõnis Mägi turnee „Jäljed” laulude seade. „Nad mõtlevad sageli hoopis teistmoodi, ja see on väga põnev,” seletab Kõrvits, kes hindab neist kogemustest saadud kooli kõrgelt. „Seal ei ole ju klassikalise noodikirja oskust väga vaja. See energia, mis seal tekib, on hoopis teiste aktsentidega, ja see on väga nauditav.”
Kõrvits arvab, et kuigi see ei ole teadlik, mõjutab tema levimuusika pool ka tema klassikalist loomingut, on sinna üsna loomulikul moel mingi hoovuse või värvina sisse lipsanud. Näiteks Eesti vaimulikel rahvaviisidel põhineva „Kreegi vihiku” proovis palus dirigent Tõnu Kaljuste korraks ainult kontrabassidel oma käiku mängida ning see kõlanud nagu mõnest Led Zeppelini loost.
Kõrvits usub, et kuigi inspiratsiooni seostatakse tavaliselt romantilisusega, koosneb see tegelikult keskendumisest, jõust, pühendumusest, muusikaarmastusest ja aususest. „Nagu Tuglas kunagi ütles: „Minu inspiratsioon on kirjutuslaud”,” viitab Kõrvits.
„Ma tunnen end kogu aeg justkui jõena – tahaks minna edasi ja voolata,” on Kõrvits enda kohta sobiva metafoori leidnud. „See ei tähenda kramplikku uudsuse püüdlust, aga väikeseid tõukeid ja väljakutseid, mis võivad minu sängi natuke muuta. Samal ajal – allikas jõe põhjas on alati üks ja sama.”
Kõrvits arutleb, et kui varem oli tema fookuses rohkem muusika lopsakus, etteaimamatus, tekkivad pursked ja värvispektrid, hüpertundlikkus, siis praegu on tal periood, mil ta näeb väljakutset vanale vundamendile millegi uue ehitamises. Eriti barokse vundamendi peale. Üks viimaseid põnevaid ja omapärasemaid väljakutseid, mille kallal ta töötas terve suve, oli muusika loomine 1920-ndate tummfilmile „La Passion de Jeanne d’Arc”. Järgmisel nädalal Prantsusmaal festivalil Les Boreales esiettekandele tuleva muusika üheks inspiratsiooniks olid filmi pikad kaadrid inimeste nägudelt peegelduvate emotsioonidega.