Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja dirigent Paul Hillier tõid Pärnu David Oistrahhi festivalile kava kaasaegsest koorimuusikast, mille keskmes olid kaks Henryk Mikolaj Gorecki tsüklit.

Pikisilmi oodati Pärnusse ka legendaarset poolakat ennast, kuid abikaasa haigestumine muutis helilooja plaane ja tal tuli piirduda tervitustelegrammiga festivali tegijatele, esinejatele ja publikule.

Detsembris 70-aastaseks saav Gorecki, kes tänu ülisuure menu saavutanud 3. sümfooniale on tuttav nimi ka popi- ja rockipublikule, oli kontserdil esindatud kahe koorikompositsiooniga. Neist ulatuslikum, kantaat “Salve, sidus polonorum” (“Ole tervitatud, poolakate täht”) kasutas ettekandeaparaadina suurt koori (Filharmoonia Kammerkoor + Revalia Kammermeeskoor ja ETV Tütarlastekoor), kahte klaverit, orelit ning löökpille.

Paraku oli teose ettekanne mõneti problemaatiline. Kordusvõtetel, akordilisel liikumisel ja lakoonilisel materjalil põhinev teos oleks vajanud liikuvamat, voolavamat esitust ja avaramat akustikat. Filharmoonia Kammerkoori kaubamärk, ilus täidlane kõla lahustus tänu lisajõududele. Noorte lauljate lisamisega võideti küll kõlamassiivis, kuid kaotati artikulatsioonitäpsuses ja tooni kvaliteedis, lausa häirivalt kahises sopranirühm.




Nii jättis Gorecki teos esmatutvusel kesise mulje. Ei veennud ka taas uus katse luua meil nii hädavajalik suur segakoor (laval oli üle 60 laulja). Kurb küll, kuid kunstiliselt kõige tõhusam on seni olnud meie festivalide püsikülalise, Latvija kasutamine.

Õnneks polnud mulje kontserdist tervikuna siiski halb. Kava esimese poole kohta võib lausuda vaid häid sõnu: harva esitatud Arvo Pärdi “Kaks slaavi psalmi” (1984/97) kõlasid nauditavalt, mis polegi ime, kui arvestada, et nii Hillier kui kammerkoor on juba pikka aega heliloojaga tähelepanelikku koostööd teinud.

Meeldiv nii muusikalt kui esituselt oli Per Nųrgårdi “Winter Hymn” (1976/84), mis järgib skandinaavia paljuhäälse koorimuusika rikkalikke traditsioone. Teos kõlas ka väga heas inglise keeles, mis on kindlasti dirigendi teene.

Gorecki muusikat mahtus ka kava avapoolde. Tema “Viis laulu Kurpie regioonist” (1999/2003) on heakõlalised rahvaviisiseaded, milles on kohati hämmastavaid paralleele Cyrillus Kreegi ja ka Mart Saare helikeelega. See võrdlus ei sisalda hinnangut, või kui, siis vaid kiitvat, sest nii Kreek kui Saar väärivad laiemat, rahvusvahelist kuulajaskonda.

Olgu interpretatsiooniliste tõusude-mõõnadega kuidas on, Paul Hillier on valinud töös eesti kooriga tänuväärse suuna, esitades ja salvestades oma sarjas “Baltic voices” sisukat muusikat Eestist ja sellele vaimselt ning geograafiliselt lähedasest kultuuriruumist.