Vaba päev oli nagu väike päikeseline saareke vihmaste argipäevade reas. Lihtsalt hunnitu! Kuid edasi. Eile sai murtud kõiksugu selgrood – 5/8 kontserti tehtud ja julgeb juba päevi lugeda, mil lennuk jälle koju viib. Meite viimase Hollandi tuuri ajal oli Arnhem “väikse Päikese” südamik elik siis meie staabiks, kust sööste tegime. Omamoodi kadedaks teeb siinse Euroopa sidusus, tunnikene sõitu sinna või tänna ning uus riik ja suured saalid. Viimase Flandria Sümfooniaorkestri tuuri ajal jäi aga kontsert Arnhemis ära suure tormi tõttu. Oli uhke tasuda auvõlg ning publikumi vastuvõtt oli väga palav. Lisaloona esitatav Ave Verum tõi publikumis pisara silma nii mõnelegi nägemisulatuses (me esitame seda teost orkestri ees pika rivina seistes).
Arnhemist olen juba kirjutanud, seega ajaloohuvilistel soovitan lugeda autori heas vormis olles tehtud kirjatööd – https://filakammerkoor.wordpress.com/2020/02/20/arnhem-holland-ehk-kodu-keset-linna/
Roobert tööhoos
Proovi ja kontserdi vahele jäi taotluslikult aega, mida kasutasime kolleegiga korea köögi nautimiseks. Menüü asemel tuli skanneerida QR-kood, millega avanenud veebilehel esitatud tellimuse tõi lauda robot. Soovis head isu ning veeres reipalt tagasi kööki. Istusime piisavalt lähedal, et kuulda Robi reibast “I’m back!” hüüatust uksel. Jootraha ei küsinud ja laua koristamiseks võttis appi inimese.
täna juba Bruggesse, kus ka kordi käidud
h
29.02.24
Henry Tiisma