Kontserdid: 22.11 Võru, 23.11 Tartu, 24.11 Tallinn

Kavas:

Paul Hindemith (1895-1963)

  • Kuus laulu Rilke poeemidele (1939)

Claude Debussy (1862-1918)

  • Charles d’Orleans’ kolm laulu (1908)

Rudolf Escher (1912-1980)

  • Le vrai visage de la paix (1953/1957, tekst: Paul Eluard)

Francis Poulenc (1899-1963)

  • Un soir de neige (1944, tekst: Paul Eluard)
  • Püha Assisi Frantsiskuse neli väikest palvet (1948)

Maurice Ravel (1875-1937)

  • Kolm laulu (1914)

Kaastegev Anni Ruugla (flööt)
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
Dirigent Daniel Reuss

Võru-Tartu ei ole loomulikult eriline välislähetus, aga reisiks võib pidada sedagi, eriti arvestades, et ööl vastu 23. novembrit ööbisime Tartus hotellis. Seetõttu pole sissekanne reisiblogisse ehk päris asjakohatu.

22. november, Võru päev

Sõit Võrru kulges küll rahulikult, aga kahjuks täiesti jääkülmas bussis. Läbirääkimised bussijuhiga ei andnud millegpärast tulemust ning buss jäi külmaks kuni ligi neljatunnise sõidu lõpuni. Tulemus oli loomulikult käes juba järgmisel päeval: üks altidest haigestus öösel ja sõitis hommikul omal käel Tallinnasse tagasi.

Võru kontserdi proov möödus kiirelt, sellele järgnes üks korralik kõhutäis lähedal asuvas pubis ning kontserdiks valmistumine: ehk teisisõnu tavapärane kontserdieelne riidessepanek ja mõnus lõõpimine. Kontserdil oli ootamatult palju rahvast ning prantsuse muusika võeti vastu väga soojalt, hoolimata sellest, et meie ise ei jäänud kõigega päris rahule. Lisalugu “Mu süda, ärka üles” jäi meie kontserti Võrus lõpetama ning oligi aeg sõita Tartu, kus ööbisime hotellis “Pallas”. Meil õnnestus saada invaliidide tuba koos edasi-tagasi sõitvate ja kriuksuvate välivooditega. Kuigi aeg oli hiline, tuli peale ootamatu nälg, mida otsustasime minna kustutama hotelli pubisse nimega Big Ben. Esialgne soov võtta klaasike veini ja kerge salat päädis aga hoopis toekama menüüga – mesised kanavardad, soojad pesto ahjusaiad ja lõpuks crème brulée. Ja klaas punast veini.

23. november, Tartu päev

Tartu päev kujunes hoolimata eestipäraselt hallist ja vesisest novembriilmast väga meeleolukaks :) Olime otsustanud põlise tartlase Karoliina juhatusel võtta ette kaltsuka-tuuri (räägitakse ju, et Tartus on Eesti kõige lahedamad second-hand’id). Teineteisest möödarääkimise ja väikese ekslemise järel saime Karoliinaga kusagil keset Karlova linnaosa kokku ning põikasime enne poodlemist hoopis Karoliina koju sisse. Kumbki käesoleva blogi autoritest ei ole seal enne käinud ning kodukülastus muutis meid mõlemaid kadedusest roheliseks. Hele-Mai ütles, et alati kui ta sarnaseid elamisi kusagil ajakirjas näeb, siis mõtleb ta, et kas tõesti on selliseid kodusid ka päriselt olemas. Selgus, et on. Me kumbki ei ole vist kunagi viibinud nii eklektilises ja võluvalt boheemlasliku kodus. Karoliina sõnade kohaselt on maja ehitatud kusagil esimese vabariigi ajal või ehk veelgi varem. Väikese helerohelise maja kolm korrust moodustavad mõnusalt sopilise elupaiga, mille igast ruumist õhkub soojust ja isikupära ning mis on juba aastaid lisaks Karoliina emale ja pere kolmele lapsele olnud koduks ka arvukatele sõpradele. Elutoa teleka kohal ripuvad näiteks perepiltide kõrval ka Karoliina kolme parima sõbranna fotod. Kohe näha, et inimesed on siin majas teretulnud. Telekakapi peal suurustleb aga A. Kitzbergi pisut räsitud moega büst. Karoliina rääkis, et see pärineb koolist, kus töötas tema tädi ämm. Ja kuna maja asub Kitzbergi tänaval, siis leidis büst peale koolist väljaheitmist oma õige koha nende elutoas. Väikesel valgel trepil, mis viib teisel korrusel asuvasse kööki, oli ennast mõnusalt kerra tõmmanud kass Kiimu, kes naudib paitamist ning on üldse hirmus armsa olekuga. Poole ringkäigu peal helises Karoliina mobiil ning paratamatu pealtkuulamise käigus selgus, et see on Karoliina vanaema, kes plaanis õhtul kontserdile tulla. Alguses ei mõistnud me, miks Karoliina vaese vanaemaga nii kuri on ning keelab tal kategooriliselt koos sõbrannaga esimesse ritta istuda. Siis aga meenus meile, et kevadel esitasime Tanejevi muusikat täpselt samas kohas, Tartu Ülikooli aulas ning Karoliina ei teadnud, kuhu oma silmi peita, kui vanaema keset kontserti koos sõbrannaga esireas istudes valjul sosinal vestlust pidas ning väikese teatribinokliga  oma lapselast uuris. Me kõik ülejäänud leidsime selle olevat armsalt amüsantse, aga Karoliinal oli millegipärast hirmus piinlik…

Ringkäik majas lõpetatud, suundusime kaltsukatesse ning enne hotellist väljatšekkimist jõudsime isegi pisikese 20-minutilise uinaku teha. Tõeliselt produktiivne päev :) Enne proovi suundusime oma lemmikkohta, Raekoja platsil asuvasse Cafe Truffe’sse keha kinnitama. Meiega oli kaasas prantslanna Geraldine, kes käesoleva programmi alguses tegi tublit tööd meie prantsuse keele häälduse kallal ning proovide käigus sattus ka sujuvalt laulma. Ootuspäraselt maitsva lõuna ajal jõudsime arutleda teemadel, mis ulatusid prantsuse köögist kuni eesti laulukooli hetkeseisuni.

Proov oli töine ja asjalik ning kontsert mõnevõrra parem kui eelmine. Saalis viibis publiku hulgas ka Mati Turi, kes oli terve aja kole morni olekuga. Püüdsime endale sisendada, et ta on lihtsalt väga süvenunud ;) Ilmselt ei olnudki kontsert aga lõpuks kõige hullem, sest publik aplodeeris üpris soojalt. Ja ka Karoliina vanaema käitus kenasti, istudes kombekalt neljandas reas ;)

/Hele-Mai Poobus ja Annika Lõhmus/